Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Kriitiline hulk inimesi

14.12.2018 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Möödunud nädalal osalesin Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud konverentsil „Eesti usk“. Kokkuvõtte sellest juba tegin, ent mõtlema pani üks rahvusraamatukogus kuuldud lause. Ei oska küll öelda, kas ütleja oli konverentsil osaleja või raamatukogu külastaja, aga kummitama see jäi. See kõlas umbes nii: jälle nad jahuvad, aga midagi sellest ei muutu. Jah, täna ja homme küll. Aga pikemas plaanis ei taha nõus olla.
Sel aastal oleme tähistanud mitut suurt tähtpäeva. Alles paari nädala eest Vabadussõja algusest möödunud sadat aastat. Ja järgmisel aastal saab esimesest laulupeost 150 aastat. Oleme põhjusega uhked. Ent kui palju oli toona kahtlejaid, neid, kes ette olid ebaõnnestumises kindlad. Kahtlesid, hoidsid kõrvale, vaatasid ehk kõõrdigi. Ka neid on alati olnud.
Milles on tegelikult probleem? Kas selles, et praegu võib avalikult kokku tulla ja oma mõtteid kõigiga jagada? Kolmkümmend ja enam aastat tagasi käidi samuti koos ja „jahuti“ Eesti iseseisvusest. Me tunneme neid inimesi: Lagle Parek, Enn Tarto ja teised. Pärisorjuse kaotamise, esimese laulupeo ja paljude teiste suurte sündmuste ajal oli vaja teatavat hulka inimesi, kes usuksid paremasse tulevikku ja suudaksid ka teisi innustada. Ja ka toetajaid on vaja, kes tunglakandjal kustuda ei lase.
Seepärast kogunevad sarnaselt mõtlejad, sõeluvad oma mõtteid ja küllap ükskord tõdetakse, et kaasamõtlejate ring on kasvanud ja midagi on muutunud. Seda me ju ühiskonnas ootame. Olgem siis tänulikud, kui muutusteks vajalik kriitiline hulk inimesi koguneb ja mõne meelest jälle „jahub“.
Rita Puidet

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)