Kosel kohtusid ajalik ja ajatu

19.–27. augustini toimunud Kose kihelkonnapäevad tõid inimesed kirikusse ja selle ümber, et mõtiskleda Jumala igavikulisuse ning inimese ajalise teekonna üle.

„Nii see lihtsalt kujunes, et meie ideed ja soovid ei mahtunud kuidagi enam nädalasse ära,“ laiutab Kose koguduse juhatuse esimees Andres Õis muheda ilmega käsi, vastates küsimusele, miks kihelkonnapäevad aastast aastasse aina pikemad on. Ta räägib, et kui aastate eest piirduti ühe sisuka nädalavahetusega, siis nüüd on raske kõike plaanitut isegi nädala raami ära mahutada. Tänavu juba üheksandat korda toimuva sündmuse korraldaja oli EELK Kose kogudus koos kohalike inimestega. „Kokku võib meid olla umbes 30, tuumik on muidugi kitsam ring. Me teeme seda vabast ajast, oma rõõmuks ja ligimese heaks. Armastustööna, nii nagu kirikus asjad ikka käivad,“ räägib Andres Õis, kellel „nööbist saan“, et ta avaks Kose kihelkonnapäevade  fenomeni.

Igal päeval oma lugu
See ei ole püüd kvantiteedi, vaid ikka kvaliteedi poole, rõhutab Õis, lisades, et korraldajatel on soov pakkuda igale muistse kihelkonna piires elavale inimesele tema maitse järgi. See tingib nii sõna kui muusika, kujutava kunsti ja filmikunsti, nii pärandkultuuri kui tänapäevalikuma kaasamist. „Sealjuures  on kõige olulisem ikka rõõmusõnumi kuulutamine, see, et kirik on keset küla ja Jumala armastus on iga päev meie keskel,“ avab ta teemapäevade olemust, toonitades, et aastatega läbiproovitu põhjal on kinnistunud ürituse formaat, kus püütakse välistada kiirustamine. «Kui esimestel aastatel katsusime ühte päeva hästi palju erinevaid ettevõtmisi ära mahutada, siis nüüd oleme seda meelt, et kõige jaoks peab aega andma, et ei tohi kiirustada,“ räägib Õis. Elus kogeme igapäevaselt suurt tormlemist, aga kiriku ja eksistentsialistlike teemade jaoks peame võtma aega.
Iga kihelkonnapäeva keskmes on üks lugu, märksõna, tegu. Kui fookus paigas, kulgeb kõik muu iseenesest, leiab Andres Õis.

Neile, keda enam pole
Kui iga päev on omaette suurus, siis kihelkonnapäevade kulminatsiooniks hinnatakse reedet. „Arginädala kiire hakkab mööda saama, keskendume algavale nädalavahetusele ning eesseisvale pühapäevale,“ räägib Õis.
Päeva kõrgpunktiks on pimeduse saabumisel kirikumäe jalamile küünalde süütamine. „Me teeme seda esivanemate mälestuseks. Süütame tule mõeldes neile, keda täna meie keskel ei ole, aga kelle panuseta poleks meie tänast päeva,“ selgitab koguduse juhatuse esimees.
Iga inimene mõtleb oma lähedastele, aga kogudus tervikuna mälestab oma õpetaja Mare Palgit, kes alates 1997. aastast kuni oma surmani 2014. aastal oli Kose koguduse õpetaja. „Tema soojus ja viis inimesi Jumala ja kiriku juurde tuua, seda mäletame kõik eredalt, see ei unune“. Õp Palgi on sängitatud Kose kirikuaeda ning tema kalmule on kogudus rajanud kauni ning väärika hauamonumendi.
Liina Raudvassar

Pildigalerii: