Esileht » Arvamused » Arvamus »

Koroonakriisi õppetunnid

28.04.2021 | | Rubriik: Arvamus

Nüüdseks juba üle aasta kestnud COVID-19 epideemia on teinud meie ühiskonna kohta ilmsiks nii mõnegi ebamugava tõe.

Juba pelgalt see on mõtlemapanev, et epideemia puhkemist ei suudetud selle algfaasis edukalt ohjeldada. Et see oli täiesti võimalik, näitavad ju mitte ainult Hiina ja Vietnami, vaid ka demokraatlike riikide, nagu näiteks Taiwan, Austraalia ja Uus-Meremaa, kogemused.

Euroopas aga jäi nähtavasti puudu nii riigivalitsejate otsusekindlusest kui kodanike ohvrivalmidusest. Enamik inimesi rehkendas, et risk enda ja lähedaste raskeks haigestumiseks oli väike, epideemia tõkestamiseks kehtestatavad piirangud aga mitte ainult ebamugavad, vaid ka majanduslikke huve riivavad. Poliitikud aga teadagi hoiduvad ebapopulaarsete otsuste langetamisest ning nii jäigi viiruse levikule õigel ajal piir panemata.

Kui piirangute kehtestamisest enam pääsu polnud, sai suur osa jõukamatest inimestest jätkata töötamist kodukontoris. Seevastu näiteks teeninduses, tööstusettevõtetes ja hoolekandeasutustes tehti ühiskonna toimimiseks väga olulist tööd madala palga eest ning alalises nakkusohus viibides. Pole siis ime, et näiteks USAs ja Suurbritannias kogutud andmete kohaselt on vähetasustatud elukutsete esindajate osakaal viiruse ohvrite seas tublisti suurem kui ühiskonnas tervikuna. Nii on epideemia aidanud paljastada, millised saatuslikud tagajärjed on sotsiaalsel ebavõrdsusel.

Omamoodi õigus on küll neil, kelle sõnul on Eestis tänu võrdlemisi leebetele piirangutele suudetud säilitada töökohti ning vähendada kahju inimeste vaimsele tervisele. Ent selleks, et kodanike enamus saaks elada suhteliselt lahedalt, on oma elu pidanud piirama riskigruppidesse kuuluvad inimesed. Nakatumisohu vähendamiseks on nad ju pidanud vältima avalikes kohtades liikumist ning isegi vahetut suhtlemist endale lähedaste inimestega. Mille poolest siis nende inimeste vabadus ja vaimne tervis on vähem väärt kui teiste oma?

Vähe sellest, meie kõhklused ja vähene ohvrivalmidus läksid paljudele kaasmaalastele maksma elu. Viiruse leviku hiljutise tõusulaine ajal ei jäänud Eesti uute meetmete kehtestamisega mitte ainult hiljaks, vaid need jäid ka liiga tagasihoidlikeks. Ilmselt olnuks mõistlik kehtestada öine liikumiskeeld, sulgeda välispiirid ning piirata riigisisest liikumist. Kaaluda võinuks koguni kodust lahkumise keeldu muidu kui ainult tõepoolest hädavajalikeks käikudeks. Teiste riikide kogemuse põhjal on selge, et selliste drastiliste meetmete lühiajaliselgi rakendamisel olnuks nakkuskõvera langus märksa kiirem. See aga omakorda tähendanuks mitte ainult väiksemat koormust haiglatele, vaid ka nii mõnegi inimelu päästmist.

Üleüldse on masendav, et oleme selle talve jooksul kaotanud nii palju kaaskodanikke ja ometi jätkame elu üsna vanaviisi, nagu peaaegu midagi poleks juhtunud. Igatahes on kriisiaasta paljastanud seda, kui palju on meie ühiskonnas vajaka solidaarsusest. Ka ligimesearmastusest ja inimelu pühadusest rääkimine on osutunud pelgaks sõnakõlksuks.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

doktorant

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)