Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Korintose daamide soeng ja inglid

03.09.2008 | | Rubriik: Teoloogilist

Apostel Paulus on ütelnud, et naine on kohustatud kandma meelevalla tunnust pea peal. Religioon mőjutab tänapäevalgi inimeste riietumist ja eristab neid ka väliselt teiste religioonide järgijatest. Pildil türgi moslemineiu. Foto: Hannes Heinsar

Pauluse sõnumid tulevad meile kreeka keele kaudu. Ja nagu teada, on igal keelel oma «konksud», nii et tõlkija ei või alati kindel olla, et tema tõlgitud väljend vastab täpselt algteksti mõttele.

Peale selle esineb Piibli käsikirjadest lugematu arv koopiaid, need kõik sisaldavad mingisuguseid pisivariante, mis vahel vaevalt silma torkavad, kuid võivad siiski anda tekstile veidi erineva värvingu.

Esimeses kirjas korintlastele sõelub Paulus mitmesuguseid moraaliküsimusi seoses argielu probleemidega. Nii näiteks algab 11. peatükk aruteluga selle üle, miks ja millal naine peab oma pead katma. Loomisloo järeldusena väidab Paulus, et «naine on kohustatud kandma meelevalla tunnust pea peal» ja lisab juurde «inglite pärast» (1Kr 11:10).
Lause lõpp on kummaline. Võib küsida, mis on inglitel pistmist naiste peakatetega. Heebrea traditsioonis, mille järgi mees on tähtsam kui naine, sümboliseerivad juuksed naise seksuaalsust. Katmata peaga on naine nagu alasti. Sündsustunne sunnib teda kandma loori või rätikut, mida tõlgendatakse samas alluvuse märgina.
Paulusele tundub see nõudmine täiesti enesestmõistetav, ja paljud eksegeedid arvavad, et inglid on siin mõeldud korravalvuritena, kes hoiavad silma peal kõigel, mis maailmas sünnib, ja hoolitsevad selle eest, et inimesed peavad kinni Jumala seatud korrast.
Mitmed kommentaarid annavad siiski ruumi kahtlusele. Nii näiteks märgib prantslaste autoriteetne «Jeruusalemma Piibel», et inglid on siis esitatud, «nagu paistab», heade korrapidajatena koguduse kokkutulekuil…
Kuid kreeka algtekstist võib ka hoopis teisiti aru saada. Meie «ingel» on tuletatud sõnast «angelos», mis tähendab «saadik, sõnumikandja». Ingel on niisiis Jumala saadik, kes sekkub inimlikesse asjadesse Jumala ülesandel. Aga saadikuametit tuntakse ka maapealses ühiskonnas. Mis siis, kui Paulus ei mõelnud siin üldse taevastele saadikutele?
Pauluse ajal valitses Rooma impeeriumis rahu ja materiaalne heaolu. Kodusõjad olid lõppenud, «kord oli majas», ehitati linnu ja maanteid, mille tulemusena kasvasid liiklus, kaubandus, rahvusvaheline suhtlemine.

Korintos oli tähtis sadamalinn Peloponnesose poolsaare ja Kesk-Kreeka sõlmpunktis. Sinna voolas kokku rahvast kõigilt Vahemere maadelt. Laevaliiklus oli tihe, kaubandus õitses, samuti prostitutsioon, nagu igal pool suurtes sadamalinnades. Ateenas oli Paulus vaielnud filosoofide ja muude intellektuaalidega, kes pidasid mõningaid kristlikke tõekspidamisi, nagu näiteks surnuist ülestõusmine, lihtsalt naeruväärseks. Paulus üllatas, kuid ei suutnud veenda.
Korintoses aga oli kuulajaskond hoopis teistsugune. Siin kohtas madruseid, äritsejaid, orje, sulisid, taskuvargaid, lõbunaisi, ja nende proletaarlaste seas leidus küllaltki avatud hingega inimesi, kes jõudsid apostli õpetust vastu võtta. Nõnda sündis Korintoses elujõuline kristlik kogukond ja oma esimese kirja alguses tänab Paulus Jumalat selle suure armu eest.
Kuid Paulus sõidab varsti edasi ja Efesose päevil tuleb apostlile külalisi, reisijaid, kes toovad uudiseid Korintose kogudusest, ja siis selgub, et seal ei ole kõik sugugi «kristlik»: inimesed tülitsevad isekeskis, ajavad kasu taga, ei võitle küllalt paganlike harjumuste vastu, ja mis veel kõige silmatorkavam – lubavad ohjeldamatut seksuaalsust!

Korintosel oli juba ammu halb kuulsus. Pindaros küll laulis «õnnelikust» linnast, mis pidi olema «noorte inimeste rõõm», kuid on raske ette kujutada, kuidas elasid need tuhat neiut, kes Aphrodite templis teenima pidid. Muide, terve linn oli täis prostitutsiooni, ja kui ühest tütarlapsest öeldi, et ta on läinud «korintlikuks», siis pidi igale kreeklasele paistma selge, mida see tähendab. Ajaloolane Daniel-Rops märgib, et rahvakeeles kasutati veel sõna «korintiast», tänapäeva prantslaste «sutenöör» – mees, kes organiseerib mingit prostitutsioonivõrku.
Kuid tuleme nüüd tagasi Pauluse «inglite» juurde, kelle pärast naine peab oma pead katma.
Traditsioonikohaselt ei läinud vooruslik naine kodust välja palja peaga. Tuules lehvivaid juukseid näitas ainult prostituut. Kuid juustega oli lõbus mängida, patse ja lokke vormida, kuldketikesi ning pärleid sisse põimida, moe tujudele vaba voli anda. Nii tuli ka tõsistel abielunaistel ja pereemadel kiusatus rangetest tavasundustest lahti öelda.

Aga kristlaste kogukonnas võisid sellisel vabadusel kurjad tagajärjed olla. Võitlus ristiusu vastu käis ju ägeda hooga ja üheks tõhusaks relvaks osutus laim. Mis mulje võis jääda «saadikutel» teistest linnadest, külalistel väljastpoolt, kellele oli räägitud, kuidas Hea Sõnum ka patuses Korintoses juuri ajab, ja kes nüüd imestasid, et mõned kristlikud naised näevad välja nagu paganate litsid?
Paulus teab, et «saadikute pärast», võõraste pärast, kes sattusid Korintose kristlaste juurde, pidi vältima skandaali.
Sellega ei ole veel öeldud, et inglid – Jumala saadikud –, kellest me suurt midagi ei tea, ei pane tähele, kuidas me avalikus kohas esineme või end üleval peame…

Fanny de Sivers,
keeleteadlane ja esseist

Üks kommentaar artiklile “Korintose daamide soeng ja inglid”

  1. Juhan Tahkun ütleb:

    Arad kristlased need korintose kristlased!

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)