Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõrge puu püüab palju tuult (eesti vanasõna)

17.08.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Suve lõpuks on ülekuumenenud nii ilm kui ühiskond ja sestap tormid kerged puhkema. Alles sadas alla Väike-Maar­ja kirikutorn ja vaid mõned päevad hiljem tekitas hiidlaine veeklaasis Tõnis Lukas. Välistades Eesti koolides homoabielude propageerimise ning ironiseerides Lutsu «Kevade» võimaliku poliitiliselt korrektseks ümberkirjutamise üle. Ettearvatavalt tormati küüni hangu ja kuuri kirve järele, et lahing võiks alata.
«12. augustil 2010 tõestas Tõnis Lukas lõplikult, et sellel sajandil ta ministriks ei sobi. Minul isiklikult ja noorsotsidel organisatsioonina on häbi, et Eestis on haridus- ja teadusministriks nii kitsa, sallimatu ja arusaamatu maailmavaatega inimene,» kommenteeris ministri avaldust noorsotside poliitikavaldkonna juht Gerd Tarand. Seksuaalvähemuste Kaitse Ühingu hinnangul tuleks aga ministri suhtes alustada väärteomenetlust, sest tema sõnavõtt on tekitanud vaenu ja eksinud seega Eestis kehtivate seaduste vastu.
Väidetakse, et kaasaegsed lääne ühiskonnad lõhenevad, kuna inimeste väärtused ja arusaamad muutuvad üha erinevamaks. Päritud normid, sajandite ning põlvkondade kaupa õpitud ja treenitud käitumisviisid, muu hulgas religioosne vagadus, ei kehti enam enesestmõistetavatena. Mõnele uurijale tundub, et see kurss peab paratamatult, nagu minevikus, nii ka tulevikus, viima konfliktide ning sotsiaalsete vapustusteni. Samamoodi nagu soojenev kliima tähendab suuremat energiahulka atmosfääris ning võimsamaid kataklüsme.
Ameerika Ühendriikides tehtud uurimuste kohaselt on sealsed elanikud juba aastakümneid koondunud nn samutimõtlejate kogukondadesse. Ameerika on suur, seal on see võimalik Nii pididki mõlema ranniku suurlinnades elama valdavalt «kõrgemalt haritud inimesed, kellele meeldib hea söök ja vein, kes toetavad homode õigusi ning tahavad vähe lapsi, kuid head internetiühendust». Lõuna- ja mägiosariikidesse on kolinud aga «kirikuskäijad pered, kes sõidavad kõikjale autoga, käivad läbi sugulastega ja saadavad oma lapsed osariigi ülikooli» (Mark Lilla, Teejoomise jakobiinid. Vikerkaar 6/2010). Viimased on alalhoidlikud ja esimesed altid muutustele. Matsid ja vurled, kui kasutada Tammsaare liigitust. Vahe seisneb üksnes selles, et kui Euroopas on pärast Teist maailmasõda «vurled» selgelt ülekaalus, siis Ameerikas moodustavad siiani valijate enamuse pigem «matsid».
Tänapäeva vabameelse inimese religioossuse ning maailmavaate kirjeldamine on üsna keeruline. Kuigi ega nn traditsioonilise usugagi asjad päris selged pole, seegi kipub üsna kiiresti muutuma. Nähtav erinevus seisneb kindlasti selles, et kui «vurle» hakkab vastuseks küsimusele, kuidas tõuseb torm, targutama frontidest ja rõhkkondadest, siis «mats» võib piirduda viitega Jumala tahtele. Umbes nagu Stig Claessoni (LR 2009/28–30) vahendatud 19. sajandi teoloogi kirjelduses Jumalast: «Kui on niisugune nägu nagu Temal, ja kui siis möirata Saagu valgus! – siis, pagan võtaks, valgus ka tuleb.»


Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)