Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kõrge külalise visiit rõhutas väiksemate liikmete tähtsust

08.06.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Eestis viibis 31. maist 2. juunini kõrge
ja haruldane külaline, Kirikute Maailmanõukogu peasekretär, Keeniast pärit
metodisti koguduse õpetaja dr Samuel Kobia.

Samuel Kobia võtab vastu armulauasakramenti Tartu Jaani kirikus.
Samuel Kobia võtab vastu armulauasakramenti Tartu Jaani kirikus.

KMN esindab praegu ligi 560 miljonit
kristlast üle kogu maailma. Peasekretär Samuel Kobia kohtus 1. juunil Pirita
kloostris EKNi esindajatega ja pidas ettekande kiriku rollist sekulariseerunud
ühiskonnas. Dr Kobia kõneles vajadusest Euroopas kristluse jõuliseks
kasvamiseks see maailmajagu taasristiusustada. «Noored usuvad midagi, mõni
tunnistab Jumalat, samas kuhugi kuulumata. See on meie töölõik.»

Taas korrati ka sekularisatsiooni- ja
individualismiprobleemi. Isiksuste kasvades väheneb südames Jumalale vajalik
ruum. EKN asepresident Joosep Tammo ütles repliigi korras oma kogemusele
toetudes, et «individualism tuleb vajalikul määral lahti mõtestada ja meie
kristlikku üritusse kaasa haarata».

Samuel Kobia andis Eesti Kirikule
lühiintervjuu.

Millest juhindudes otsustasite oma väga tihedasse töökavva
võtta sõidu Eestisse?

Lähtudes tuntud seisukohast, et väike on
ilus – small is beautiful. Väikestest Balti riikidest on meie nõukodades juttu
olnud juba siis, kui kirik siin veel surutud aegu üle elas. Ka siis toetasime
teid. See, et olen siin, peaks kohalikke kirikuid veenma, et Kirikute
Maailmanõukogu seisukohast olete kõik väga väärtuslikud.

Teil on pikk kogemus, olete elanud ja
reisinud paljudes riikides. Kas võiksite võrrelda kiriku rolli mail, kus olete
viibinud?

Näiteks multikultuurses ja tohutu
rahvaarvuga Hiinas on kirikul olnud väga raske end kuuldavaks-nähtavaks teha,
eriti kommunismi-aastatel. EMITY-Foundation’i toel aga ilmus ühel ilusal päeval
Hiina Kirikute Nõukogu väljaandena Piibli 40 000 000. eksemplar. See kujunes
üleriigiliseks sündmuseks. Ka Hiina valitsus möönis lõpuks, et kirik on tõesti
olemas ja on hiina rahva hulgas harmoonia loomisel palju tööd teinud.

Teine võimas kogemus meenub mul seoses
Sudaaniga, kus valitsuses on muslimid ja äärmuslik Islami Rahvarinne keelas ära
kristlaste avaliku usuelu. Lõuna-Sudaan, kus elab arvuliselt rohkem kristlasi,
kannatas palju oma kiriku hoidmise nimel. Kuid nad ütlesid, et tunnevad
südameis: Jeesuse sõnum ei kustu, ei kaota oma sisu ega tähendust nende jaoks!

Ka minu kodumaal Keenias on olnud tunda, et
surve korral annab Jumal end eriliselt tunda neile, kes temasse usuvad.

Vestlusringis oli juttu sellest, et kirik
kasvab just nn kolmandates riikides, mitte Euroopa ja Ameerika heaolumaadel.
Kasvab seal, kus inimesed veel ei rõhuta oma isiksust, vaid tajuvad end
kogukonna liikmetena. Kuidas teie arvates on omavahel seotud usklikkus ja
haridus?

Ma arvan, et vägagi tihedasti. Haridus on
üks eeldustest, et inimesed saaksid oma usku süvendada, taju avardada, haridus
avab suuremad võimalused mõista asju sügavamalt ja kasvatada oma veendumusi.
Ning neid ka levitada.

Juune Holvandus

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)