Esileht » Uudis » Uudised »

Korda tehtud käärkamber pühitseti

09.12.2020 | | Rubriik: Uudised
Ilus ja hubane käärkamber, kus ajalooline on oskuslikult kokku sobitatud tänapäevaste lahendustega. Hedi Vilumaa.

6. detsembril pühitseti pärast pühapäevast jumalateenistust Suure-Jaani kiriku põhjaliku värskenduskuuri läbinud ning uue sisustuse saanud käärkamber.

„Tundsin õpetajana suurt puudust hubaselt korras ruumist, kus näiteks külalist vastu võtta ja jutulesoovijaga vestelda,“ räägib Eesti Kirikule Suure-Jaani Johannese koguduse hooldajaõpetaja Hedi Vilumaa, lisades, et peale kirikusaali selline koht koguduses puudus, arvestades, et ka pühakoja lähistel asuv ajalooline pastoraadihoone on jätkuvalt remondis. Pühitsedes lausus ta muu hulgas: „Pühitsen käärkambri koguduse ja kogukonna heaks kokkutulemise paigaks.“ Pärast jõule plaanib kogudus kolida korraliste teenistustega kuni kevadeni puuküttega kaminaga soojaks köetavasse käärkambrisse, kuhu mahub lahedalt 20 inimest. 

Tööd, millega alustati tänavu augustis, võib jagada kaheks: remont ja restaureerimine. Õp Vilumaa sõnul kuulub väga suur tänu vabatahtlikele: „Nii oma koguduse kui teiste koguduste vabatahtlikele, kes on teinud ära suure töö. Koristamine, pindade puhastamine, värvimine, mööbli kokkusättimine ja kohale monteerimine ning palju muud on tegevused, milles panid käe külge paljud, kes selle eest rahalist tasustust ei saanud.“ Restaureerisid Ajataju OÜ restauraatorid Kerttu Küünarpuu ja Ergo Leilop, kelle aadressil jagub õpetajal vaid häid sõnu: „Et käärkamber on nüüd kaunis ja hubane, oleme tänu võlgu just neile.“  

Et ühe väheldase ruumi kasutamiskõlblikuks muutmine võib sisaldada nii palju ootamatusi, sellega ei teadnud tegijad töödega alustades arvestada. Restauraatorite sõnul ei olnud küll esialgu kavas põrandat vahetada, aga redeliga läbi põranda vajumine tõi selle töölõigu ootamatult plaani. 

Palju põnevust pakkus ilmselt 18. sajandil seinaorva rajatud barokse stiiliga panipaiga renoveerimine. Kapp oli 19. sajandi lõpupoole üle aaderdatud (värvitud pinnale eseme vääristamiseks puidu- või marmorisarnase tekstuuri andmine), aga et algset sinakashalli viimistluskihti kumas läbi mitmest kohast, siis otsustati aaderdus eemaldada ning värvida kapp algses koloriidis ning lisada kriips punast, mis harmoneerub akende trellide värviga. 

Seinakapi taastamisel leiti aastatega ladestunud prahi hulgast münte, millest vanimad on 17. sajandist. Ajahambast puretud raha saadeti asjakohaseks dateerimiseks Viljandi muuseumi, misjärel soovib kogudus münte eksponeerida kodukirikus. 

Restareerimise käigus püüti vastata küsimusele käärkambri vanuse kohta. Kui kiriku ühelt siseseinalt on leitud aastanumber 1733, siis on arvatud, et pühakoda taastati üsna kiiresti pärast Põhjasõjas põlemist. Kuna käärkambri puhul on kasutatud kirikuga sarnaseid ehitusmaterjale, siis võib oletada, et juurdeehitis pärineb kirikuga samast ajast. Restauraatorid pidasid üsna erandlikuks, et käärkambri seinad ning aknaraamid olid algselt värvitud musta värvi, aga juba järgmine kiht on kollane. 

Hedi Vilumaa sõnul läks käärkambri kordategemine kokku maksma umbes 8000 eurot. Ligi 7000 eurot tuli PRIA Leaderi programmist ning vajaliku omaosaluse aitas tasuda Põhja-Sakala vallavalitsus. Kogudus on esitanud omavalitsusele rahataotluse ka ootamatult päevakorda tulnud põrandatööde rahastamiseks. Vastust ei ole hetkel veel laekunud. Õpetaja rõhutab, et iga toetussumma käärkambri heaks on teretulnud. 

Liina Raudvassar

Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. (Rm 5:8)