Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kõrberännaku olulisusest

24.11.2009 | | Rubriik: Kolumn

Laupäevase Postimehe arvamuslisas arutleb tõlkija ja esseist Enn Soosaar artiklis «Oodates Nõukogude ajupesust vaba põlvkonda» tolle aja mõju üle inimeste mõtlemisele. Mitmete veenvate näidete varal on ta hinnang üsna pessimistlik: «Isegi kui väliselt paistab, et kui totalitaristliku minevikuga on Eestis lõpparve tehtud, selgub hoolikamal vaatlemisel kurb tõsisasi. Liiga paljude inimeste, kahjuks ka mõtlevate inimeste, mõttemaailma risustavad Nõukogude aja retsidiivid ja reliktid.» Soosaare hinnangul sünnitas nõukogude aeg küünilisust ja tänapäev sünnitab relativismi, nüüdiseestlases on tubli annus mõlemat.
Kirikul on raske leppida nii küünilisuse kui relativismiga. Samas ei ela kirikuinimesed üldistest ühiskonna tendentsidest lahus ning need mõjutavad meid kõiki. Hetketi on mulle tundunud, et kartuses relatiivsuse ees kaldutakse ususfääris valikute tegemisel olema pisut hoolimatud. Toon näite küll naabritelt, kus mulle tundub niisugusest mõtteviisist kantud Läti luterliku kiriku vaimulike konverentsi ettepanek kirikukogule sätestada seaduses, et pastoriks võib ordineerida ainult meessoost isikuid.
Enn Soosaare artikliga haakub teinegi möödunud nädala sündmus. Aadu Luukase miljoni krooni suuruse missioonipreemia pälvisid Vanalinna Hariduskolleegiumi asutaja ja juht Kersti Nigesen ning sihtasutus Metsaülikool. Aadu Luukase sihtasutuse nõukogu esimehe Indrek Luukase sõnul tunnustatakse tänavuse missioonipreemiaga inimesi ja organisatsioone, kes on oma järjepideva tegevusega hoolitsenud Eesti laste ja noorte tasakaalustatud hariduse ja väärtuskasvatuse eest.
Olen paaril korral kohtunud mõne Vanalinna Hariduskolleegiumi lõpetajaga ning osalenud ühel aastal metsaülikoolis. Mõlemal juhul panin tähele, et kuigi meie mõtted ja seisukohad ei pruukinud nende inimestega suheldes kokku langeda, olid arutelud viljakad. Näiteks tundusid vestluspartnerid omavat selgeid põhimõtteid, kuid võis tunnetada, et ka minu esitatud argumente võtsid nad arvesse. Kokkuvõtlikult tundus mulle neis inimestes olevat väga vähe relatiivsust ja küünilisust. Tulemus on just see, mida uuelt põlvkonnalt võiks loota ning kindlasti on preemia saajad teinud väga head tööd.   
Enn Soosaar toob uue põlvkonna kujunemisest näite Iisraeli kõrberännakust – see pidi kestma nelikümmend aastat, et vanadesse ideedesse klammerdunud inimesi asendaks tõotatud maale asudes uut mõtteviisi kandev põlvkond. Annaks Jumal, et ka meie suudaksime seda uut põlvkonda targalt kasvatada.

Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)