Slava Ukraine
Esileht » Uudis » Uudised »

Kõpu aarded korda ja särama! 

30.11.2022 | | Rubriik: Uudised


Kõpu kiriku korda tehtud altariseina pühitses peapiiskop Urmas Viilma, altari ees on ka kogudust teeniv õpetaja Hedi Vilumaa. Jaan Männik.

Sellist tähelepanu äratavat ja huvi tekitavat pealkirja kandis koguduse esitatud PRIA Leaderi projekt ning nüüd, projekti lõppedes, Kõpu kiriku altariseina avamisele ja pühitsemisele järgnenud konverents Suure-Kõpu mõisas. 

Altariseina pühitses 25. novembril toimunud tänupalvusel peapiiskop Urmas Viilma. Kaasa teenisid praost Marko Tiitus ning vaimulikud Arvo Lasting ja Hedi Vilumaa. Oma pühitsuskõnes rõhutas peapiiskop, et just altari ees on inimese ja Jumala vaheline kontakt kõige isiklikum ja et Kõpu kiriku altarimaal on üks kõige rõõmsamaid EELKs. Ja tõesti – kui konverentsil osalenud kunstiteadlase Reet Piusi sõnul on XVII sajandi levinuim altarimaali teema püha õhtusöömaaeg ning XVIII sajandil on sagedamini kujutatud Kristust ristil, siis Kõpu kiriku altarimaali teema on „Jeesus õnnistab lapsi“. Selleteemalisi pilte ongi EELK kirikutes veel vaid Kärdlas ja Esku kabelis. 

Mitme projekti raames sai korda kogu altarisein. Aasta tagasi võis nentida, et kiriku sammasportikus laguneb, sein mureneb ja maalingud pudenevad. Altarimaal oli halvas seisukorras, tuhmunud, must ja vigastatud, autor ja valmimise aeg on teadmata – seega on lahendamata Eesti kunstiajaloo üks olulisi küsimusi. Kirikusaali esiosas puudus sobiv ja funktsionaalne valgustus ruumi paremaks kasutamiseks kõikide tegevuste, ka kontsertide puhul. 

Kuigi Kõpu kirik on tuntud oma erilise küünlasära tõttu (laelühtrid on vaid päris küünaldele!), on elektrivalgustusega ala laiendamine hädavajalik. Toonane valgustus oli ebapiisav, pimestav ega toonud esile olemasolevaid vaatamisväärsusi. Üle aasta kestnud tegevuse järel on kirik paremas korras ja seal leiduvad aarded väärikalt eksponeeritud: altariseina sammasportikus ja maal on korrastatud ning uued valgustid panevad Kõpu aarded särama. Ruum on kaunis ja funktsionaalselt kasutatav. Selles veendusid kõik tänupalvusel osalenud külalised.

Konverentsil esinenud kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaan professor Hilkka Hiiop, kes juhtis sammasportikuse korrastamist, altarimaali uuringuid ja maali korrastamist, rõhutas oma ettekandes korduvalt, et tegemist oli täiusliku projektiga. Esiteks sai restauraatorite-konservaatorite käe alla korraga terve altarisein (lisaks ka ju altarimaali raam ja kolme epitaafikapi konserveerimine, mille tegi restauraator Pille Suurna) ja teiseks suurepärane koostöö teostajate, planeerijate, uurijate ja koguduse vahel. 

Korduvatel kokkusaamistel arutati läbi kõik ettevõtmise tahud. Otsustamist vajavaid teemasid oli palju. Näiteks marmori imitatsiooniga sammaste esimene kiht oli algne marmoreering, teine vahepealne marmoreering, siis valge ettevalmistuskiht ning lõpuks 1935. aasta August Oja marmoreering. Milline neist võtta aluseks, kas eksponeerida muud kihid sondaažina? Ühiste arutluste käigus otsustati altari visuaalse terviklikkuse huvides jätta varasemad kihid nähtavale vaid üsna väikeses ulatuses. 

Erilise põnevusloona arenes altarimaali autorluse määramine. Linalõuendil maal läbis ultraviolett- ja infrapunauuringu, analüüsiti pigmenti ja sideainet. Välja tuli nii ülemaalitud detaile kui ka varjatud kahjustusi. Kokku tehti 17 mõõtmist, kaardistuse tegi dr Riin Rebane (Eesti Keskkonnauuringute Keskus). 

Kõige huvitavama tulemuse andis elementide suhtelise arvukuse mõõtmisel XRF analüüsiga kollastest pigmentidest leitud antimon (Sb), mis võiks viidata Napoli ehk antimonkollase kasutamisele, mis lõppes üldisemalt XIX sajandi keskel. Samas oli maalil sünteetilist ultramariini, mis avastati 1820. aastate lõpus ja jõudis laiemasse kasutusse 1850. aasta paiku. 

Hoolimata sellest liigseltki kuiva ja teaduslikuna tunduvast ümberjutustusest oli Hilkka Hiiopi ettekanne väga värvikas ja haarav ning konverentsi külalistest, koguduseliikmetest ja vaimulikest auditoorium jälgis seda suure tähelepanuga ning põnevus jäi püsima, sest tõeline autor jäi ikka saladuseks. Tolle aja hernhuutliku hoiaku tõttu, et kunstnik on vaid pintsel Jumala käes, on Kõpu altarimaal signeerimata. 

Oma tänukõnes osutas praost Marko Tiitus sellele, et „Kõpu aarete korda ja särama saamiseks“ on vaja eelkõige ilu märkajat. Projektijuht oli kõikide projektide puhul EELK Kõpu Peetri koguduse õpetaja Hedi Vilumaa, kes aga oma tänamistes tõi esile lõputu hulga abilisi: koguduse vabatahtlikke, kes värvisid ja korrastasid seina, altarimaali uuringutel kaasa löönud dr Tiina-Mall Kreemi, EELK arhivaari Janis Tobrelutsu, Eesti kunstiakadeemia üliõpilasi jpt. 

Tööde maksumus oli kokku ligi 16 000 eurot ning projekti toetasid PRIA Leader, Põhja-Sakala vallavalitsus ja Kõpu Peetri kogudus. Teha jääb veel üks töö – paigutada altarisse ettevalmistatud ajakapsel seniste uuringute, tööaruannete ning töö tegijate ja rahastajate nimedega.

Toivo Vilumaa

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)