Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Kopti kirik on mõjutanud kopte mitte tunnistama oma tõrjutust isade maal

08.06.2007 | | Rubriik: Ühiskond

Koptid on Egiptuse kristlased, nende usk üks kristluse vanimaid vorme, mis pärineb peaaegu Jeesuse ajast.

Kopti kiriku pea Anba Šenudah III, Aleksandria paavst ja kogu Aafrika patriarh Püha Markuse Toolil, 117. kopti kiriku paavst.
Kopti kiriku pea Anba Šenudah III, Aleksandria paavst ja kogu Aafrika patriarh Püha Markuse Toolil, 117. kopti kiriku paavst.

Nimetus «kopt» tuleneb araabia quibt’ist, mis on lühend kreeka aigyptos’est ja see omakorda derivatsioon Hikuptah’st. Hikuptah on muistse Egiptuse pealinna Memphise religioosne nimi ja tähendab jumal Ptahi energiaga täidetud koda.

Koptikristlus kannab endas vaaraodeaegset religioosset praktikat, hellenismi ja bütsantsi kultuuri mõju, araabia tsivilisatsiooni elujõudu.

Aleksandria kirik oli esimene

Kreeka ajaloolane Herodotos iseloomustas 5. saj eKr tolle aja egiptlasi kui «ülemäära religioosseid, rohkem kui ükski teine rahvas maailmas». Tõesti, kolme tuhande aasta vältel oli Vana-Egiptuse tsivilisatsioon keskendunud kultuurikontseptsioonile, mida nimetatakse religiooniks, ehkki tollases keeles polnud olemas isegi sellekohast sõna. Kõik Vanade Idamaade kultuurid tuginesid religioonile, aga Vana-Egiptuses haaras religioon kahtlemata kõiki inimtegevuse valdkondi, erinedes teistest oma läbinisti optimistliku maailmakäsitluse poolest. Näiteks valitses arusaam, et surm pole lõpp, vaid uus algus, üleminek järgmisse ellu.

Egiptuse usund keskendus jumaliku ühtsuse ideele. Vaatamata polüteismile olid jumalad surelikele lähedal, valmis nendega suhtlema, eriti oraaklite kaudu, nad tegutsesid inimeste elus vabatahtlike karjastena.

Egiptlased uskusid, et inim-olevuste lõplik saatus on ärgata jumalaina, toetudes Osirise-uskumustele, keda seostati viljakuse ja surmajärgse eluga. Sama uskumus oli veel elav siis, kui kristlus Egiptuses tuttavaks sai.

Vana-Egiptuse religioon oli kaugel väljasuremisest ajal, mil kristlus sündis. Kogum Aleksandrias kirja pandud kreeka tekste (u 30 a eKr) ilmutab vaaraode religiooni interpretatsiooni ja sisaldab ka elemente Egiptuse vanadest uskumustest, ehkki pärineb Piibli Uue Testamendi evangeeliumidega samast ajastust.

Egiptuse vaimne pinnas

Teine varakristlik allikas Egiptuses on paganliku kreeka neoplatoonikust filosoofi Porphyriose «De abstinentia» (4. saj algus pKr). See Vana-Egiptuse preestrite kirjeldus toob esile nende vaimse ühisosa kaasaegsete kristlike munkadega.

Üks kristluse varaseid vorme, gnostitsism, on meie päevini jõudnud kuulsate Nag Hammadist leitud käsikirjade kaudu.

Nõnda oli Egiptuse vaimne pinnas valmis kristluse istutamiseks ja juurdumiseks.

Silmatorkavaid sarnasusi leidub Kristuse ja peajumal Amoni kujudes, Kristuse ja allmaailma jumala Osirise vahel.

Egiptuse müüdi järgi mõrvas Osirise tema vägivaldne kade kaksikvend Seth. Osiris aga ärkas igavesele elule, tõotades sümboolselt inimkonnale võitu surma üle. Paralleel kristlusega on ilmne, puuduvad vaid ristilöömise lugu ja inkarnatsioon.

Egiptuse esimesed kristlased nimetasid oma ainujumalust pnouteks, mis tähistas vaaraode ajastul jumalust. Nii tänapäeva koptid kui moslemid armastavad väita, et egiptlased on usklik rahvas. Vaatamata paljudele mõjudele, mida Vana-Egiptuse religioon on jätnud hilisemate riikide usulisse traditsiooni, ei saa siiski öelda, et kopti kultuur on täielikult pärit nende maade ajaloost.

Püha perekond Egiptuses

Koptid on alati olnud tundlikud müsteeriumi suhtes, mis puutub nende maa rolli ainujumala kujunemises. Paljud Vana Testamendi episoodid leiavad aset Vana-Egiptuses. Aabram elas mõnda aega Egiptuses, Joosep oli vaarao ministrina ametis, Mooses kasvas üles vaarao õukonnas tollase tarkuse vaimus ja Jesaja tõotas: «Jumal annab end egiptlastele tunda. Kui see päev saabub, saavad nad Issandat tundma.»

Niiluse kallastel leidis Jee-sus oma perekonnaga pelgupaiga kuningas Herodese eest. Egiptuse pärimus pöörab suurt tähelepanu püha perekonna Egiptuses viibimisele, mitmed paigad tähistavad teekonda, imesid, mida Jeesuslaps korda saatis, ja vestlusi, milles ta tooni andis.

Paljud neist paikadest on praegu Egiptuses pühendunud palverändurite teeks. Püha Neitsi kirik Daqaduses, Sakha kirik imettegeva ikooniga, krüpt Musturudis, Püha Neitsi puu Matarias, kloostrid Gebel el-Tairis ja Deir el-Muharraqis, viimane on ehitatud sinna, kus Jeesus pärimuse järgi kogus oma apostlid pärast ülestõusmist, et jagada igaühele tema evangeelse missiooni piirkond.

Tuleb märkida, et muude kirikute teated püha perekonna teekonnast ei lange alati kokku koptide omaga.

Milline ka ei olnud ajalooliselt dokumenteeritud tõde – koptide kultuurimälus püsib kustumatu teadmine, et põgenedes Juudamaalt tõi püha perekond ise õpetuse Egiptusse ja esimeseks koguduse juhiks sai püha Markus Aleksandriast. Markuse ema võttis Jee-suse vastu oma majas, seega sai Markuse majast esimene kristlik kirik ja just seal ilmutas end Püha Vaim jüngritele pärast Jeesuse ülestõusmist.

Koptid usuvad, et püha perekond viibis Egiptuses 3 aastat ja 11 kuud, see sobib Jee-suse oletatava sünniajaga (7 eKr) ja Herodese surma ajaga (4 eKr).

Üks kopti tekstide apokriiva lugu mainib helde südamega röövlit, kes olevat toonud mõne pühalt perekonnalt varastatud eseme kavatsusega need tagasi anda. Jeesus kohtunud temaga uuesti Kolgatal, see polnud keegi muu kui hea varas, kes koos temaga risti löödi.

Püha Markuse apostolaat Aleksandrias

Väidetavalt alustas kristluse kuulutamist evangelist Markus Aleksandrias aastatel 43–48. Aleksandria piiskopi Clementi kiri väidab, et Markus tuli Aleksandriasse püha Peetruse martüüriumi järel, mis toimus Roomas aastal 64, ning seejärel töötas oma evangeeliumi ümber: spirituaalselt sügavamaks.

On ka kahtlusi kirja autentsuses. Siiski näivad mõned tõeseks peetavad üksikasjad püha Markuse tegudest (allikas: synaxarion – antiikajast pärit liturgiliste tekstide ja pühakute tegude kogu) viitavat asukohana Aleksandriat, eriti juudi kvartaleid, kus mõningate arvamuste kohaselt kristlus kõigepealt juurdus. Juudi diasporaa suurim kogukond elas Aleksandrias, mis oli suur kaubalinn. Aleksandria oli seega kosmopoliitne metropol, sulatusahi, milles kreeka mõtlejate traditsioonid segunesid Vanade Idamaade religioonidega, müsteeriumide ja kultustega.

Tänapäeval nimetatakse Kopti Ortodoksliku Kiriku pead patriarhiks ning kõrgeimat organit ikka Püha Markuse Tooliks. Varase Aleksandria kiriku administratiivne struktuur tugines Jeruusalemma kiriku eeskujule: mõlemas valiti piiskop valitsema presbüterite e vanemate kogu poolt. Väljastpoolt vaadatuna vaevalt tollased Aleksandria juudi ja kristlaste kogukonnad teineteisest erinesid, mõlemaid kiusati võrdselt taga.

Püha Demetrios

Esimene teadaolev ajalooline kuju Egiptuse kristluses oli püha Demetrios, kes oli Aleksandria piiskop aastail 189–232. Tema ajal kerkis esile gnostitsism, liitudes kristliku pärimusega. Tegutses katehheetiline kool, kaks nimekat kreeklasest kristlast – Athenagoras ja filosoof Pantaenus – olid selle õpetajate hulgas.

Veel kord surus imperaator Trajanus maha juutide vastupanu aastal 117 ja Aleksandria juutide ühtne kogukond muutus peaaegu olematuks. Arvatakse, et see tegi kristluse esiletõusu linnas märgatavaks. Ristiusku tunnistas juute ja kreeklasi, kuid õpetus jõudis ka üha rohkem põlisegiptlasteni. Algas kristluse levimine mööda Niilust ülesvoolu. Dokumentaalne materjal selle kohta on napp, ajaloolased dateerivad kristluse pöördumatu leviku alguse egiptlaste seas 3. saj lõpu või 4. saj algusega.

Al-Faijumi alalt pärit tekst, mille kreekakeelset versiooni seostatakse Johannesega, tõestab, et juba 2. sajandil oli kristlus levinud Aleksandriast väljapoole. Juba püha Demetrios rajas kolm piiskopkonda Niiluse orus. Tema järeltulija Heraclas olevat rajanud neid 20. Mitmed tollest ajast pärit papüürustele kirjutatud kristlike tekstide fragmendid kinnitavad, et neid kasutati nii liturgilisel kui ühiskondliku elu korraldamise otstarbel. Ehkki kirja pandud enamasti kreeka keeles, pole põhjust arvata, et need olid ainult kreeklaste jaoks.

Märtriks olemise algus

Egiptuse kristlased kogesid omal nahal kõiki roomlaste pingutusi hallata ja alla suruda kasvavat uut usku. Septimus Severus andis välja kristlust keelustava edikti aastal 202, see viis palju kristlasi märtrisurma. Deciuse repressioonid olid samuti hirmsad, aastal 251 sunniti piiskop Dionysiust minema Liibüa kõrbesse, kuid ta asus sealgi kristlust kuulutama. Aastal 259 andis Gallienus salliva edikti, mis taas lubas kristlikku kirikut.

On teada, et 4. saj algul oli Egiptuses 72 kogukonda, kes valisid piiskopi.

Sallivusperioodi lõpetas julm Diocletianus, kes avaldas 3. saj lõpul neli repressiooniedikti, sellest sai kogu Idas kristlusele suur tragöödia. Kopti kirikus algas nn märtrite ajajärk, koptide vaimsus ja ühtsus on tänini mõjutatud nende naiste ja meeste mälestusest, kes antiikajal oma usu eest surid.

Kohe pärast Diocletianuse aegu muutus administratiivne suhtumine kristlastesse. Alates aastast 391 sai kristlusest Bütsantsi impeeriumi ametlik ainuusk. Kopti kirik kummatigi oli järgnevate sajandite suurim opositsionäär Kristuse päritolu ja olemust puudutavate doktriinide põhiküsimuses, kuni 451. aasta Chalcedoni kirikukogul eraldus ta lõplikult nii Ida- kui Lääne-Rooma kirikust.

Idee Kristusest kui poolinimesest ei sobi kopti kirikule ka täna – ainult Messia jumalik päritolu on vastuvõetav. Monofüsiitlaste nimetust on nad aga alati tagasi tõrjunud.

Jeesuse jumalik päritolu

Chalcedoni kirikukogul laideti maha Aleksandria patriarhi seisukohad ja võeti vastu Leo I formuleering, mille kohaselt Kristusel oli kahene loomus (physis), mis ühines samas isikus (hypostasis).

Egiptus reageeris sellega, et «kaltsedoonlased» heideti enamikust kloostritest välja. Siitpeale hakati kopte nimetama monofüsiitideks ehk Kristuse ühtse, jumaliku päritolu pooldajaiks. Ülejäänud kristliku maailma jaoks oli sel määratlusel halvustav, ketserlik kõrvalmaik. Koptid ise ei tunnista seda halvustavat nimetust ega lasku sel teemal vaidlusse ja nii nimetatakse kopti kirikut ka Chalcedonia-eelseks ehk prekaltsedoonlikuks kirikuks. Vaaraode, jumalkuningate maa pojad ja tütred ei oleks tõenäoliselt kunagi tunnistanud Jumala kahetise päritolu-olemuse võimalikkust.

Viiendal sajandil pühendas kristlik kirik liiga palju aega ja vaimujõudu sellistele vaidlustele doktriini üle, ühtlustamata teoloogiline terminoloogia ei võimaldanudki ühiselt defineeritavale seisukohale jõuda, kuigi usuti sama jumalat, arvab koptoloog Christian Cannuyer. Kuues sajand nägi aga juba islami sündi.

Nendest, kohati veristest tülidest jäi Egiptus kõrvale. Jõudsalt arenes eremiitlus ja kloostritraditsioon, Egiptusesse põgeneti maapakku keiser Justinianuse karistava käe eest. Ajapikku muutus Bütsantsi võim kopti kirikule mõneti isegi tülikaks.

Kopti keel ühendab vana-egiptuse ja kreeka keele

Kolmandal sajandil oli koptikristlik kirjandus muutunud egiptuse kultuuri kandvaks tuumaks. Kopti keel pärineb Vana-Egiptuse uue riigi aegsest kirjakeelest, millel on tugevad kreeka keele mõjud nii sõnavaras kui ka tähestikus. Arenedes kasutati pigem kreeka tähti, millele lisandusid mõned demootsed hieroglüüfid.

Kopti keele vanimat vormi saiidi keelt loetakse standardiks. On huvitav, et tänapäeva lõunaegiptlasi kutsutakse saiidideks, mis kõlab pisut halvustavalt (vrd tšuktšianekdoodid). Vanimaid saiidikeelseid tekste on Vana Testamendi tõlked kreeka keelest.

Võimalik, et Aleksandriast pärit püha Antonius kirjutas kopti keeles, kuid kindlasti tegi seda kõrbes elanud isa Pachomios, samuti tema jüngrid Theodore ja Horsiesi. Viiendaks sajandiks oli kopti keel arenenud kirjakeeleks, mis võimaldas väljendada kõiki tollal vajalikke tekste – katehheese, munkade debatte, teoloogilist poleemikat vastassektide, nagu nestoriaanid ja gnostikud, üle jm.

Kuusirbi varjus

Seitsmendal sajandil vallutasid araablased Egiptuse. Sellest sai araabia maailma üks osa, mida ta on jätkuvalt tänini. Algul olid koptide ja muslimite suhted sõbralikud. Kuna kopti kirik ei olnud Konstantinoopoliga kõiges samal seisukohal, mõjusid araablased esialgu kiusajatest vabastajatena. Araabia keelele mindi üle paari sajandi jooksul üsna valutult ja üldiselt.

Pärimuse järgi oli prohvet Muhamedil olnud kopti usku liignaine Marya, kes talle ka poja sünnitas, nii olnud prohveti soov egiptlasi tunnustada.

Araabia võimurid kuulutasid, et teiseusulised võivad oma usu säilitada, ning isalmi kogukond e umma peab neid kaitsma, kuid neil polnud kõiki õigusi. Näiteks ei võetud juute ja kristlasi sõjaväkke. Et rahvast islamiseerida, kehtestati kristlastele küllalt kõrge pearahamaks ja kinnisvaramaks. Edaspidi seda tõsteti, nii et kristlaseks jääda osutus võimalikuks vaid neil, kes jaksasid makse maksta. Mungad olid pearahamaksust vabastatud, kuid omandimaksu tuli neil tasuda. Arvatakse siiski, et islamiseerimise surve polnud sedavõrd rahaline, kuivõrd sotsiaalne.

Kaheksandast sajandist on teada esimesed vastuhakud ja repressioonid koptide vastu. Seni olid ametnikud olnud enamasti koptid, kuid moslemid tõrjusid neid nüüd kõrvale. Sealtpeale, aga osa seisukohtade järgi juba 10. saj munk al-Muqaffa tekstidest alates algab kopti keele lõplik sulgumine liturgilistesse tekstidesse.

Patriarh Cyrillos II tõi 11. saj lõpul Püha Tooli Aleksandriast Kairosse, kus ta on praegugi.

Hüpates üle keskaja

13. sajand tõi kopti kirikule ühe järjekordsetest taassündidest tema ülipikas ajaloos, on säilinud hulk tekste, kopti kunsti, eriti ikoone ja tekstiili, ka keraamikat, teateid arvukatest kloostritest jpm.

Kogu keskaeg siiski nii meeldivalt ei möödunud, islami surve all koptide arv tasapisi vähenes, mis andis tunda ka kirikuelus. Kopti kirik uppus sajandeiks korruptsiooni ja tardumusse. Pärast Diocletianust aga polnud enam ükski martüürium kopti kiriku ajaloos ei esmakordne ega lõplik.

Egiptuse taasavastasid Euroopale Napoleoni väed, kummatigi eelistas suur keiser muslimeid kristlastele. Alles 19. saj andis albaania päritolu Türgi armee kõrgeim mees Egiptuses Mohammed Ali, haaranud võimu, kõigile alamaile võrdsed võimalused. Ta olevat isegi eelistanud kopte ametnike ja kirjatundjatena. Mohammed Ali järglased – kediivid – kaotasid juba pearahamaksu ja võtsid kopte sõjaväkke.

19. saj keskel patriarhiks olnud Cyrillos IV viis sisse uuendusi kopti liturgiates, parandas kopti usuharidust, korraldas uute trükikodade ja koolide tööd.

Ühes arvukate Vana-Egiptuse avastamisega seotud arheoloogiliste töödega kasvas huvi ka koptide kui muistse Egiptuse ja araabia Egiptuse vahelise silla vastu. Kuulsad arheoloogid Petrie, Maspero, Gayet uurisid kopti muistiseid võrdselt Muinas-Egiptuse omadega.

Salamärgid üksteise äratundmiseks

Huvitav on märkida, et ametlik statistika ei tea, kui palju praegu kopte tegelikult on. Jääb mulje, et ei tahagi teada. Pakutakse välja 6% elanikkonnast. Tõenäoliselt põhja pool delta alal see vastab enam-vähem tegelikkusele, ent mida lõuna poole, seda sagedasemad on linnades kirikutornid, ristimärki kohtab nii linnapildis kui inimeste amulettide-ehetena.

Olles sajandeid represseeritud, vajasid koptid salamärke üksteise äratundmiseks – kala, lambatall, tätoveeritud rist randme siseküljel. Viimast märki kohtab palju ka praegu. Koptid ise usuvad, et neid, kes usku tunnistavad, on u 20% riigi pea 75miljonilisest elanikkonnast. Ehkki arvulises vähemuses, ei pea koptid end riigis vähemuseks. Nende ajaloolises mälus, mis on tugevam muslimite omast, on liiga sügavalt sees kõik, mis Egiptuses juhtunud, nad võtavad kõikidest muutustest erksalt osa.

Veel 20. saj vahetati Egiptuses usku, ehkki rohkem islamiseerus juute sõja tõttu Iisrae-liga. Inimesed, kelle peredes usuvahetust teatud kaalutlustel ette tuli, on veel elus ja isegi räägivad sellest.

Kõrbeisade vaimsus

Koptikristlus elab. Nagu korduvalt mainitud, on selle maa elanikud üdini usklikud, ateistina või uskmatuna seal end määratleda on lausa riskantne.

Väikesearvuliselt, suurusjärgus kümned tuhanded, on alates 19. saj lõpust Egiptuses esindatud ka kopti roomakatoliku, protestantlik ja presbüterlik kirik.

Egiptuse kujunemisel kaasaegseks riigiks ei mänginud usuline määratlus enam ühest rolli, Türgi ja Inglise koloniaalvõimu vastu tegutseti muude huvide ja tunnuste alusel. Kopti risti näeb juba sadakond aastat poolkuuga kõrvuti.

Nasseri ajal natsionaliseeriti paljude jõukate inimeste omand ning et proportsionaal-selt oli riigi rikkamate hulgas rohkem just kopte, siis paljud neist emigreerusid.

Patriarh Cyrillos VI tõi ometi just sel ajal muutusi kirikuellu. Ta alustas oma usuelu erakmungana kõrbekloostris, kus ta karisma silma paistis ja teda avalikkuse ette tõi. Cyrillos elavdas just Nasseri islami sotsialismi tippaastail uuesti kloostritraditsiooni, liturgiat, usku imedesse. Munkluse kasv on oluline kas või selle poolest, et mungad valivad piiskopkondade pead. Mõne aastaga elustas Cyrillos tosinkond kloostrit.

Cyrillost peab kopti kirik kaasaegseks pühakuks oma pühakute pikas reas. Ta tõi uuesti noorteni kunagiste pühendunud, kõrbes elanud munkade (kõrbeisade) vaimsuse, mis kastis vaimsust otsivaid noori värskendava vihmana. Noored tulid ja tulevad kirikuisse nii pühapäeviti kui usupühadel. «Ma usun, ma usun, ma usun viimse hingetõmbeni, et …» järgneb usutunnistus.

Seob kogukonda

Kopti missad kestavad kaua, vähemalt kolm tundi, nad on sügavalt intensiivsed ja mõjusad ning selle käigus püüavad kõik osalejad demonstreerida oma andumust. Mõistagi seob see kogukonda tugevasti.

Eestlugeja tunnetab sügavat kontakti iidsete tekstide saladusega, ta retsiteerib neid õpitud häälekõrgusel. Ja imed juhtuvad munkade palve jõul, kopti kirikus on 20. saj 60.–70. aastail registreeritud rida Jumala märke, imetegusid ja Püha Neitsi ilmumisi. Neis ei kahtle keegi.

Kopti kirik on mõjutanud kopte mitte tunnistama oma tõrjutust isade maal. Aeg-ajalt esineb kokkupõrkeid tänavakakluste näol usulisel pinnal. Ajalehed kirjutavad enamasti just Aleksandrias toimunuist. Jääb selgusetuks, miks just Aleksandria leheveergudele jõuab selline teave. Kas mõjutab muslimite suurem arv põhjaosas või tänapäeva Aleksandria suhteline läänelik ajakirjanduse vabadus, on raske arvata.

Praegune kirikupea isa Shenuda on juba vana. Talle otsitakse väärikat mantlipärijat. Oodatakse ka üht kaasajastavat muutust koptide elus, nimelt lahutuse legaliseerimist. Praegu ei tohi koptid abielu lahutada, ehkki neid nii tihedalt ümbritsevas islamis käib see seaduse järgi kergelt, kolm kord talak, talak, talak! öeldes. Tõenäoliselt seisab ees muidki tänapäeva maailma poolt pealesunnitud probleeme, mida lahendada.

Kuid kopti kirik on kõigile raskustele seni vastu pidanud.

Juune Holvandus

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)