Esileht » Arvamused » Arvamus »

Koostöö või konkurents

26.08.2015 | | Rubriik: Arvamus

Paide arvamusfestivali parlamendierakondade esimeeste arutelus seisid rahva ees Taavi Rõivas, Margus Tsahkna, Jevgevi Ossinovski, Kadri Simson, Andres Herkel ja Mart Helme. Arutlusringis osalejaid kutsuti mõttemängule: milline on Eesti 25 aasta pärast. Ülesanne võimaldas eemalduda päevapoliitikast ja näha suurt pilti.
Poliitilistele liidritele anti neljaminutiline rühmatöö, et vastata küsimusele, mis on kolm kõige olulisemat Eesti Vabariiki 2040. aastal iseloomustavat tunnust. Õpetajana olen harjunud grupitöid korraldama ja jälgisin huviga, kuidas meie liidrid hakkama saavad.
Rühmatöö kui meetodi puhul kõneldakse grupi sidususest, eristades sotsiaalset ning eesmärgi sidusust. Esimest iseloomustab grupi liikmete omavaheline läbisaamine. Ilmselgelt ei kohtutud esimest korda. Eelnevalt arutleti ka teoreetiliselt koostöövalmiduse üle.
Ossinovski arvas, et Eestis on välja kujunenud hea kogemus kokkuleppeid sõlmida. Herkel oponeeris, et Eesti poliitikas on pigem omavahel konkureerimise aeg kui koostöö. Siiski oldi ühte meelt, et suurtes eesmärkides võiks üksteist usaldada.
Eesmärgi sidusus on valmidus ühiste eesmärkide nimel pingutada. Toimuvat jälgides hämmastusin: ei mõjutanud koalitsioon ega opositsioon, ei kujunenud välja liidrit, meeskonnatöö oli konti murdev ülesanne. Pead tõstis individualism, ei suudetud keskenduda ülesandele. Kuigi konarlikult, joonistus pilt: Eestis on rohkem rahvast, riik püsib, keel ja kultuur säilivad, elukvaliteet on parem, ollakse avatud ja sallivad.
Vaagiti, kuidas jõuda tulevikuvisioonini, ja viimaks uuriti vundamenti, millised on väärtused, viimaks efektiivse riigi ja avatud ühiskonnani. Nimetati koostööd, üksteisest lugupidamist, pereväärtusi (erinevad lähenemised), rohkem hoolivust, haritust ja avatud rahvuslust, empaatiavõimet, eneseväärikust, edasiviivat rahulolematust.
Küsimuses, kas need väärtused iseloomustavad oleviku Eestit, oli publik üksmeelne, et pigem mitte. Samale tulemusele jõudsin kahjuks ka rühmatöö analüüsiga.
Vaatamata nukrusele poliitiliste liidrite arutlusringis nähtu üle, ei tahaks siiski nõustuda häältega, mis ütlevad, et arvamusfestival on vaid auru väljalaskmiseks. Sõnastamine on osa lõpuni mõtlemisest. Sooviti küll meeldida, ent siiski olid poliitilised liidrid sunnitud läbi mõtlema, millised teetähised paneme riigi raja äärde, kas kõnnime koos või üksi, ehitame müüre või sildu, teeme seda väärikalt või jagame labasusi.
Vikerkaareks sai minu jaoks Tsahkna arusaam soovitud riigi ideaali ja tegelikkuse lõhe ületamiseks: üheks teeks, kuidas sallivamad ja avatumad olla, on maailmausundeid käsitleva usundiõpetuse andmine koolides.
Tsahkna meenutas Tartu ülikooli uuringut, milles selgus, et neis klassides, kus usundiõpetust anti, on arusaamine, enesekindlus ja teiste kultuuriruumide mõistmine oluliselt parem. Kogemus usundiõpetajana toetab uuringu tulemusi, lisaväärtusena saaks usundiõpetust õppides ka jõudsalt rühmatöid harjutada, et tulevikukodanikes peale sallivuse koostööoskustki lihvida.
liimets

 

 

 
 
Kätlin Liimets,
Tartu Miina Härma gümnaasiumi usundiõpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)