Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Koosolemise rõõm ja võimalus

17.01.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Meie kiriku vaimulikel on jälle võimalus kokku tulla oma konverentsile, mis sel aastal toimub Nelijärve puhkemajas 23.–24. jaanuaril. Teemaks „Ecclesia semper reformanda et ministranda est“.
Konverentsi esimene päev kannab pealkirja „Kristlus ja rahvuslus“ ja teine päev „Teeniv kirik, riik ja rahvas“. Ilmselt ei tule teema valik üllatusena, kui peame silmas meie riigi juubeliga seonduvat.
Alatasa võib kuulda arvamusi, et ristiusk on eestlastele võõras ja pealesurutud. Meie kultuur ju õitseb parsil ja metsas. Orel on lärmakas ja vaat et hirmutav lihtsa parmupilli kõrval. Igal juhul aga on see kõik kohutavalt vanamoodne ja 19. sajandi värk. Saame loodetavasti oma konverentsil rääkida ja kogeda, et meie rahva ja kultuuri loos on väga palju sellist, kus me võime olla rõõmsad ja tänulikud, et kuulume siiski kristlike rahvaste perre. Nii et võib küll meie rahva tähtsatel kogunemistel koos laulda: „Su üle jumal valvaku …“
Fanny de Sivers on ühes oma kirjatükis öelnud: „Paganliku vaimsusega ühiskonnas peetakse kristlasi sageli naeruväärseks. Seda tunnistavad ohtralt meie ajakirjandus ja kultuuritegelaste sõnavõtud. Peab olema julgust oma kristlikke põhimõtteid igas olukorras avalikult välja öelda. Kui meie ei julge tunnistada oma usku, siis ei tunnista ka Jumal meid omaks. Ja Jeesus on see, kes otsustab meie saatuse üle.“
Küllap on meil kristlastena Maarjamaal praegu põhjust uueneda just selles mõttes, et oma seisukohti veenvalt ja julgelt tunnistada. Millised on siin meie võimalused ja taust, sellest kõnelevad õp Gustav Piir ja kirikuloolane Priit Rohtmets. Lisaks on võimalik osa võtta vestlusringist ja töötubadest.
Teisel päeval on peaettekandjaks Norra piiskop Atle Sommerfeldt, teemaks on luterlik perspektiiv diakooniale. Tean, et paljude vaimulike jaoks on diakoonia midagi sellist, mille kohta maakoguduste aruannetest võib lugeda, et diakoonia toimib meil nn loomuliku diakoonia vormis ehk naabrid aitavad üksteist. Kas on siin muid võimalusi? Kas meie väike ja vaene kirik peab siin üldse oma ressursse kulutama? Nagu ikka on ilmselt küsimusi rohkem kui vastuseid, aga küsimata ka ei saa vist jätta …
Arutleme veel aasta vaimuliku valimise üle. Vaimulikud on siin olnud eri meelt ja kandidaate on esitatud enamasti vähe. Kas jätkame üldse taolise tunnustamisega ja kui, siis kuidas?
Arvestades meie kiriku vähenevat liikmeskonda on oluline ka annetuse teema. Kas saab annetuskultuuri muuta ja mis selleks teha tuleb?
Sellel aastal tuleb valida ka vaimulike konverentsi uus juhatus. Nii on põhjust mõelda nendelegi inimestele, kes järgmised neli aastat konverentse vedama hakkavad.
Mõlemad päevad algavad missaga ja lõpevad palvusega. Olgu meie arutlused kui tahes tulised, põnevad ja targad – kõik on ju viimselt Jumala käes ning saab toitu sõnast ja sakramendist.
Kindel on see, et ilma vahva vaimuta pole meil püsi. Ükskõik kui kaunid on meie kodumajad ja mitu sõidurada on Tallinna-Tartu maanteel – määravaks saab see, millest mõtleme ja unistame inimestena, eestlastena, kristlastena. Millega on täidetud me südamed ja meeled.
Usun, et meie kirikul on just seda vaja inimestele ikka ja jälle meelde tuletada ning ta suudab seda teha üksnes siis, kui ise usub, et meile on antud ÜKS NIMI, kelles on pääsemine, ja see on Jeesus. Siin ei tohi allaandmist olla. Siin peab julgema jääda kasvõi tagurlikuks maailma silmis, kuid me ei pea kartma, sest vaim tuletab meile meelde, mida meil tuleb kosta. Nii seisab pühakirjas ja on igati luterlik seda meeles pidada, kui arutleme meie maa ja kiriku olukorra ja tuleviku üle.
Kutsun siis kõiki vaimulikke konverentsile, et hääs osaduses ja erksalt teemade üle arutada ja loodetavasti ka ennast vaimulikult laadida, et jätkuvalt teha kõike seda, mida Jumal meile teha annab, ning teha seda tänulikult ja hästi.

urmas nagel

 

 

 

 

Urmas Nagel,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)