Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Koosolekute võlu ja valu 1.

02.10.2002 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

Et üksteise hoidmises on suur jõud, on ammu ära tuntud. Kuidas ja miks kohtuvad meie praostkondade vaimulikud, sellest püüame rääkida tänases ja järgmise nädala lehenumbris.
Nimetatagu seda kuidas tahes – koosolekuks, kohtumiseks, vestlusringiks, konverentsiks või veel neljandat moodi, sisu on see, et ühe praostkonna vaimulikud kutsutakse kokku üksteist ja mõnikord ka kirikuväliseid asjatundjad kuulama ning sõna sekka ütlema.

Tartu praostkond alustas Kursis
Tartu praostkonna vaimulikud alustasid sügise hakul uut hooaega tõsisema kõnekoosolekuga Kursi pastoraadis, kavas ettekanded mitme maakonna muinsuskaitsjatelt ja ajakava tõotas tihedat tööpäeva.
Tegelikult pole praostkonna õpetajate kokkusaamised Tartus uus asi. «Oleme igal aastal korra-paar kokku saanud,» räägib praost Joel Luhamets. «Regulaarseid kokkusaamisi siiski peale iga-aastase sinodi pole, välja arvatud näiteks praostkonna vaimulike jõululõuna või kogunemine mõnikord sügisel pärast suvepuhkust – nagu näiteks sel aastal.» Küll on Tartu praostkonna õpetajad püüdnud kokku tulla siis, kui on arutada põletavaid päevaprobleeme, peamiselt majandusküsimusi. Eelmisel aastal oli näiteks kaheksa õpetajate, muusikute ja teiste töötegijate konverentsi, lisaks mõned saunaõhtud.
«Praostkond on väga eripalgeline,» nendib Luhamets, kui tuleb juttu õpetajaskonna ühtehoidmisest. «On küll inimesi, kes kohtumistest siiralt huvitatud, kuid seda siiski pigem kitsamas ringis.»
Luhametsa hinnangul tunnevad õpetajad puudust üksteise toetusest ja mõnikord tunnevad end üksijäetuna. «Aga see ongi pastori saatus,» tõdeb praost. «Inimestena suudame ehk üksteist mõista, kuid paratamatult on väikese koguduse probleemid hoopis erinevad suure koguduse omadest. Ka siis, kui läheb hästi, jääd ju tegelikult üksi; see on just suure koguduse puhul nii, kus jääb rõhuma ka justkui süütunde mitmekordne koorem.» Suures ringis lohutuse otsimisest on aga Luhametsa arvates vähe kasu, pigemini saab tuge ühelt healt inimeselt, kellele kurta ja kasvõi pisar poetada.
Tartu abipraosti Peeter Paenurme ülesandeks on turgutada praostkonna töötegijaid regulaarselt kokku saama. «Vestlustest lastetöö tegijate, juhatuste liikmete ja teistega näen, et vajadus kokkusaamiste järele on olemas,» märgib Paenurm. «On palju asju, millest tuleb rääkida, kasvõi omavahel infot vahetada ja tööplaane teha. Saadakse ju kokku ka riigi tasandil, näiteks arutavad maavanemad oma asju isekeskis regulaarselt, aga ka arstid, koolijuhid; miks siis mitte koguduseõpetajad ühe praostkonna piires.»
Üks Tartu praostkonna õpetaja, kes oma nime leheveergudel avaldada ei soovinud, märgib, et esimesil tööaastail ootas ta praosti toetust ja nõuandeid. «Et ta suure töökoormuse tõttu kõike teha ei suutnud, siis tuli ise hakkama saada. See oli otsekui vette viskamine – kas ujub välja või ei.» Noore õpetaja hinnangul ongi just need esimesed katsumused teenimisel määravaks ja otsustavad lõppeks ka selle, kas õpetaja jääb kirikutööle truuks või vahetab ametit. Praost Luhamets meenutab ka oma algusaastaid vaimuliku ametis: «Helistasin tookord pea iga päev mõnele ametivennale, et nõu küsida.» Praosti abipakkumine võib tema arvates tunduda aga mõnikord hoopis kontrollimisena ja tekitada usaldamatust. Ent abiküsija jaoks on ta ise alati aega leidnud.
Peeter Paenurme arvates ei vaja aga toetamist sugugi mitte ainult algajad kirikuõpetajad, ka kogenud ametivendi võib ähvardada läbipõlemissündroom. «Ka praosti,» tõdeb Joel Luhamets lõpetuseks.
Traditsioonidega Viljandi
Viljandi praostkonna õpetajad kohtuvad juba aastaid vähemalt kümme korda aastas, praost Jaan Tammsalu sõnutsi iga kuu, suvekuud välja arvatud. Viimane kohtumine oli lõppenud suve viimasel nädalal.
«Tavaliselt on viie- kuni kümnepunktiline päevakord, millest mõnikord osa jääb ka järgmisel kohtumisel arutada,» selgitab Tammsalu. «Eesmärgiks on jutlustamise parandamine, seetõttu arutatakse näiteks pühapäevaste jutluste aluseks olevaid kirjakohti.» Vahetevahel on kutsutud ka esinejaid: näiteks kõneles Tõnu Parmakson kirikuhoonete hooldamisest ja korrashoiust. Vaimulike huvi seesuguste kokkusaamiste vastu ja osavõttu hindab Jaan Tammsalu väga heaks. «90%! Koosolekud on eri paigus, ka oma praostkonnast väljaspool,» arvab Tammsalu olevat traditsiooni kandvaks jõuks.
Viljandi praostkonna vaimulike kokkusaamised ei ole aga sugugi alati kui ühe suure sõbraliku pere helge pühapäev. «Ikka tuleb ette ütlemist ja vaidlusi, aga me ju olemegi erinevad, meil on erinevad seisukohad,» leiab praost. Ent vaimulike elu helgemat poolt ei unustata: jõulude paiku kutsutakse praostkonna õpetajad koos abikaasadega pidulikule lõunale.
Viljandi praostkonna regulaarsed kokkusaamised on aga pikema traditsiooniga kui õpetaja Jaan Tammsalu praostiks olemise aeg. «Kokkusaamised algasid siinmail umbes seitse aastat tagasi, kui praostiks oli Joel Luhamets,» kiidab Jaan Tammsalu ametivenda.
Järva meesõpetajad kandideerivad
Järva praost Teet Hanschmidt nimetab oma vaimulikkonda väga üksmeelseks. Tema häälest on tunda varjamatut uhkusenooti, kui ta ajakirjanikule teatab, et peale selle on praostkonna kõik meesõpetajad ka kohalikel valimistel kandideerimas. Ent valimisteteemat pole praostkonna õpetajad oma kohtumistel arutanud.
Vähemalt kord kvartalis kohtuvad Järva praostkonna õpetajad vaevad ikka aktuaalseid küsimusi. Suve hakul näiteks räägiti lastelaagri korraldamisest. Teemade valikul raskusi ei tule. «Elu ise annab teemad kätte,» on praost Hanschmidti kindel arvamus, ehkki kohtumisi mokalaada pärast ta arukaks ei pea. «Viimati oli jutuks praostkonna diakooniatöö. Õpetaja Lea Heinaste, kelle ülesandeks diakoonia on, kirjutas projekti ja selleks eraldati ka raha, nii oli päevakorral just see teema,» märgib praost. Suvekuudel on kohtumisi mõistagi harvem, seevastu talve poole kohtutakse sagedamini.
Regulaarsete kohtumiste eeskujuks on olnud Lääne praostkond, kus õpetajad-töötegijad peaaegu iga kuu kord konverentsile kokku kutsutakse. «Oleme väike ja vaene praostkond, meil nii suurejoonelisi konverentse korraldada ei õnnestu,» tõdeb Teet Hanschmidt.
Tavapärastelt tulevad Järva praostkonna vaimulikud kokku Türil, ehkki on püütud ka mujal koosolekut pidada. «Aga mõnel kogudusel pole ju sobivat kohta, kus sellist kokkusaamist korraldada.» Teisalt on õpetajad nurisenud liiga kalli bussisõidu ja kauge vahemaa pärast või ajapuudusel tulemata jäänud. «Aga meie õpetajaskond on küllaltki sõbralik, arvan, et saame omavahel hästi läbi,» toonitab praost.
Valgas kummitab personalipuudus
Valga praosti kt Peep Audova on olnud praostkonnas üle 25 aasta, mis annab võimaluse tunda praostkonna elu seestpoolt küllaltki hästi. Audova kõneles avameelselt Eesti Kirikule praostkonnas valitsevatest kitsaskohtadest.
Praostkonnas on välja kujunenud traditsioon, et vähemalt kolm-neli korda aastas kohtuvad vaimulikud õpetajate konverentsil. Nii ka tänavu. Sedakorda kohtuti paari nädala eest Puhjas, kus valitses tavalisest nukram meeleolu, sest majandusprobleemide käsitlemine sai valitsevaks vaimulike teemade ees. Konverentsil tuletati vaimulikele meelde, et neil on kohustus täita EELKs kehtivaid seadusi, mis praegu ei ole õpetajatele kahjuks enesestmõistetav.
Tavaliselt on õpetajate konverentsil osalenud lektoreid ka väljastpoolt praostkonda. Audova tõi esile professor Tõnu Lehtsaare ning praost Jaan Tammsalu, kes tutvustas Viljandi praostkonna elu ja tegevust ning nende kogemusi teatud probleemide lahendamisel.
Konverentsist osavõtt on mõeldud vaid vaimulikele, kelle poolt ei ole kahjuks kunagi olnud sajaprotsendilist osavõttu. Ent osalemist ei ole võimalik kohustuslikuks teha. «Praosti võimaluseks on vaid korrale kutsuda ning manitseda ja noomida, aga kui sellistele meetmetele ei reageerita, ei ole midagi teha,» tõdeb Audova ning lisab, et praostkonnas on tunda väsimust.
«Meil on praostkonnas 9 vaimulikku ja kui mõnel on nädalas kuni viis matust, siis paratamatult annab väsimus tunda.» Suurimaks probleemiks ongi kaadrinappus, mida ressursside puudumise tõttu ei ole võimalik suurendada. Kuigi varasematel praostkonna konverentsidel langetati otsus, et iga kogudus peab eelarvesse võtma ka n-ö 13. kuu palga, millega oleks võimalik maksta asendajale, ei ole seda senini suudetud rakendada. Seega ei saanud tänavu puhkust ükski praostkonna vaimulik.
Audova tõdeb, et praostkonnast on viimase 6–7 aasta jooksul lahkunud neli vaimulikku, mis oleks ehk olemata, kui omavaheline osadus olnuks tihedam ja lisab, et kirik peab olema just selle argipäeva tunnistaja, kus ta parasjagu on.
Vaimulike kohtumine on tööülesanne
Viru praostkonnas kohtuvad vaimulikud kord kvartalis. Kokkusaamistel käsitletakse erinevaid teoloogilisi ning praostkonda puudutavaid küsimusi. Viimasel, septembri lõpus toimunud kohtumisel kõneldi Aquino Thomase maailmakäsitlusest tänapäeva kontekstis.
Viru praosti Avo Kiire sõnul käib konverentsil loenguid pidamas ka teiste konfessioonide esindajaid. Näiteks käis eetika probleemidest kõnelemas Eesti EKB Liidu asepresident Meego Remmel. Kohtumistel on oma kindel koht nii teoloogilistel arutlustel kui ka praostkonda puudutavatel aktuaalsetel küsimustel. Avo Kiir peab konverentsidest osavõttu vaimulike tööülesannete osaks, mistõttu osavõtt ei ole sugugi vabatahtlik. Seda põhimõtet on järginud enamik vaimulikke, kuigi on ka neid, kes konverentsi ignoreerivad. Ennekõike on konverents mõeldud vaimulikele, kuid osalenud on ka jutlustajaid ning praktikante.
Kui konverentsil kohtutakse rohkem ametlikus vormis, siis kord aastas püütakse korraldada n-ö puhkusekokkusaamisi. Kuna praostkonna territoorium on üsna suur, on läbikäimine väljaspool konverentsi raske ja ei ole võimalik tihemini kokku tulla.
Loomulikult on praostkonna vaimulike seas ka läbipõlemisi ning depressiooniaegu, mis suuresti seotud materiaalse olukorraga. Praost saab siinkohal aidata rohkem vaimse nõu ja jõuga, turgutades ning julgustades. Ja sedalaadi hingehoidlikku abi ei ole jäetud ka kasutamata.
Praostkonna kogudustele ring ümber
Septembri lõpus kohtusid Võru praostkonna vaimulikud tavapärasel õpetajate konverentsil, sedakorda Vana-Roosas. Võru praosti Andres Mäevere sõnul on sellised kohtumised heaks võimaluseks õpetajate omavahelise suhtluse arendamisel. Praostkonna õpetajad kohtuvad vähemalt kolm-neli korda aastas. Lisaks kogunetakse veel sinoditel ning suurematel tähtsündmustel. Mäevere sõnul püüavad vaimulikud enamasti kõikidel konverentsidel osaleda, kuigi on ka erandeid. Nagu mitmel pool mujal, nii ka Võru praostkonnas, on õpetajate kohtumistel osalenud külalisi väljastpoolt praostkonda.
Viimati külastas praostkonda assessor Arne Hiob, kes kõneles luterluse neljast alussambast. Konverentsilt ei puudu ka piiblitund ning jooksvate küsimuste läbirääkimine, samuti kuulatakse neid, kellel midagi südamel. Mäevere sõnul käiakse koos erinevates kohtades. «Oleme seadnud eesmärgiks teha praostkonnas asuvatele kogudustele ringi peale».
Mäevere hinnangul käivad õpetajad omavahel üsna tihedalt läbi. Samuti püüab praost ise suhelda pidevalt kõigi töötegijatega, et olla toimuvaga kursis ning probleemide ilmnemisel need lahti rääkida ja vajadusel ning võimalusel aidata. Valupunktiks on ennekõike majanduslikud probleemid – kuidas saada hakkama, ent probleeme on ka kirikuliikmete arvu vähenemisega ning vaimuliku elu passiivsusega.
Võru praostkonnas on paigas ka järgmise kohtumise teema, milleks on leer. Lõpetuseks kinnitab Mäevere, et õpetajate omavaheline läbisaamine on päris hea. «Ei usu, et keegi vaenujalal oleks.»
Lea Jürgenstein
Erle Iher

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)