Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Koos vildist kübara, suveöö ja unustuste jõega Otepääl

10.08.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Ooperilaulja Jassi Zahharov on kirikuis soolokontserte andmas teist suve.

Kontserdi lõppedes tuli Jassi Zahharov Otepää kirikuaeda rahvaga vestlema ja plaadile autogramme jagama.
Kontserdi lõppedes tuli Jassi Zahharov Otepää kirikuaeda rahvaga vestlema ja plaadile autogramme jagama.

Laulja peab kirikuid heaks esinemispaigaks ja nii laulab ta koos üle 30 aasta ansambli Fix muusikalise juhina tegutsenud Evald Raidmaga südasuvisel kontserdil. Nagu vana head veini naudivad kuulajad südamlikke eesti estraadiklassika kullafondi kuuluvaid suvelaule Aarne Oidi, Lembit Veevo, Kustas Kikerpuu ja teiste heliloojate loomingust.

«Kahjuks neid tänapäeval enam ei laulda,» nendib Jassi Zahharov, kes klassikalauljana on kontserdikava kokku pannes repertuaari suhtes nõudlik. Laulab seda, mis endale meeldib ja mida soovib. «Muusikalises mõttes olen kõigesööja, klassikalises muusikas teen ooperit, operetti, muusikali, aga on esteetilised piirid, millest ma üle ei lähe, mida ei viljele.»

Eelmise aasta suvel laulsid nad koos Tajo Kadajasega igihaljaid Urmas Alenderi ja Rein Rannapi laule. Laulja ise arvab toonaste kontsertide suure menu põhjuse olevat selles, et tuldi vaatama, kuidas Zahharov saab hakkama rokilikku stiili viljelenud Alenderi lauludega. «Aga ei peagi laulma nii, nagu seda tegi Alender. See näitab, et tema laulud on äärmiselt geniaalsed, ajatud; neid võivad laulda ka klassikalauljad.»

Jassi Zahharov ei tee ühelgi esinemisel hinnaalandust: soolokontsert nõuab suurt vaimset ja füüsilist pingutamist, keskendumist. «Kirikuseinte vahel esinemine annab teise tunde, inspiratsiooni, ja see on hoopis midagi muud kui laulda vabas õhus. Kirikus saab laulda rahus.»

Ristitud ja kristlikus vaimus kasvatatud laulja ütleb, et kirikus ta teenistustel ei käi. «Aga ma olen kasvanud selles keskkonnas, kus inimesed on olnud usklikud, mind on kasvatatud üldinimlike väärtuste vaimus. Ma arvan, et see ongi kooskõlas kirikuga. See on nagu verre kasvanud.»

Jassi Zahharov hindab inimeste juures ausust, halastust ja eneseohverdust. «Need omadused on minu silmis väga suure väärtusega ja kui ma selliseid inimesi kohtan, kahjuks küll väga harva, aga siis on see midagi erakordset.»

1. septembril saab Jassi Zahharovil täis 35 aastat professionaalset esinemist lavalaudadel. 4. septembril mängitakse Vanemuises tema lemmiklavastaja Mikk Mikiveri 70. sünniaastapäeva mälestuseks Puccini ooperit «Tosca». Sügishooajal näeb Zahharovit rahvusooperis laulmas nimiosas Verdi «Rigolettos».

Sirje Semm

Üks kommentaar artiklile “Koos vildist kübara, suveöö ja unustuste jõega Otepääl”

  1. Külaline ütleb:

    Huvitav, kas Jassi Zahharovi pooldatud \”üldinimlikud väärtused\”, mida artikkel ka nimetab, iseloomustabki humanismi, kui Kristuse järgimist eiravat ja mingil moel ka välistavat? See, et laulja, kes \”laulab seda, mis endale meeldib ja mida soovib,\” kirikus esitatavasse kontserdikavasse ei mahu ükski vaimulik laul, kuulutab ilmselt tema arusaama Kristusest. Laulja räägib Kristusest sama palju, kui ta Kristuse kõnet ise on kuulnud ja mõistnud. Mis mõtet on sel puhul rääkida kirikuseinte antavast inspiratsioonist?

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)