Koos Kristusega oleme võitjate poolel

2Kr 4:7–14
Vana idamaise arusaama järgi paistab inimese sisemine suurus välja tema välimuses. Enne kui Saulist sai kuningas, öeldi, et ta oli noor ja ilus. Ta oli ka peajagu pikem kui kõik muu rahvas. (1Sm 9:2). Kui lisada veel juurde lahke iseloom ja ilus lauluhääl, siis vastaks see ka meie keskmise koguduseproua ettekujutusele ideaalsest kirikuõpetajast.
Pauluse kohta on jutustatud, et ei olnud tal kaunist välimust ega suuremat väljendusoskust. Kirjutades jättis vägeva mulje, kuid koguduse ees seistes oli tal puudusi. Ometi pole keegi teine kristliku kiriku ajaloos olnud Issanda käes nii tõhus tööriist ei õpetuse sõnastamisel ega koguduste rajamisel.
Võrdlus Jumala sulasest kui savinõust on tohutult tabav. Olles valmistatud kõige odavamast ja kättesaadavamast materjalist ning elades kergesti purunevana nii, et kellelgi pole sinu kadumisest ka väga kahju, ei ole mingisugust võimalust suurustamiseks ja enesekiituseks. Aga nagu inimene ise on loomisloo järgi valmistatud peotäiest savimullast ja tema väärtus elava hingena seisneb tema sisus, Jumala eluhinguses, nii võidakse ka apostli päevil tagasihoidlikus savinõus hoida kallihinnalist hõbevara või näljapäevil veel väärtuslikumana tunduvat viimast jahutagavara. Jumal annab meie elule ja tööle sisu. Keegi ei ole kõlbmatu ja väheväärtuslik. Kui inimene ei ole iseennast täis, kui meie sees on tühimik, mida Jumal saab täita, siis saame oma eluga talle kiitust anda.
Jumala sulaseid on ikka taga kiusatud, tunnistab Vana Testament. Täna räägib Paulus oma tööst, mis on täis valu ja vaeva. Nii tunnistamisel võib olla ka ohtlik pahupool. Nimelt on ka omakasupüüdlike ja ohtlike valeõpetuste levitajad ära õppinud, et üldsuse poolt mittemõistmine ja tagakiusamine on selge märk, et ollakse tõekuulutajad. Mida enam vastuseisu kogetakse, seda kindlamalt väidetakse tegemist olevat Jumala tahtega. Just siin saame Pauluselt õppida, ta ei räägi mitte ennast suuremaks, vaid kuulutab Jumala vägevust. Vastutegevuse ulatus ja valmistatud kannatuste rohkus ei kõnele midagi Jumala sulase, vaid tema läkitaja kohta. Paulus näeb rõõmu igas piitsahoobis ja pilkesõnas, mis talle osaks saab. See kuulutab Kristust palju tõhusamalt kui ükski jutlus või heategu.
Edasi tuleb kogetud imede loetelu. Mõni arvab, et see on tõeline Jumala ime, kui keegi saab haigusest terveks, majanduslikust kitsikusest üle või oma suhted korda. Jumal ei jäta meid ka nende väikeste imede kogemisest ilma. Paulusel on aga rääkida palju enamat. Mõelda vaid, vaenlased näevad vaeva, et igati ahistada, ja võib uskuda, et seda tehakse tõesti kogu jõu ja kavalusega. Ja seal on nende rünnakute keskel Jumala laps, kes ei ole seepärast sugugi kitsikuses. Edasi näeme neid, kel on põhjust olla nõutu, kuid mitte meeleheitel. Ja tagakiusatu polegi meeleheitel.
Järgmine pilt – «meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku» – toob meelde õpetaja Peep Audova piiblitunni samale kirjakohale. Ta ütles selle salmi oma elukogemust jagades nii: «Meid rõhutakse maha, kuid meid ei litsuta lömmi!» Võime vaid arvata, mida tal kõige raskematel aastakümnetel Jumala sulasena on tulnud üle elada. See oli elav tunnistus Jumala vägevusest ja kogetud imest. Nagu Pauluse tunnistus lubab see kõveratel ja valusatel põlvedel taas end sirgeks ajada ja toob tuhmi silma lootusesädeme. Koos Kristusega oleme kindlalt võitjate poolel. Kuri ja vaenulik joonistab oma rünnakutega ise selle tõe välja ja seejärel veel võimendab nii, et kõik kuulevad ja paljud usuvad. Selmet nähes müristada, lasta tagakiusajatel surnult maha kukkuda ja pilkajatel keeletuks jääda, on Jumalal veel vägevam viis: ta laseb hapral ja väetil kõige kurja kiuste ellu jääda, oma eluga Jumalast head tunnistust anda ja rõõmsal meelel Issandat kiita.
Vaatamata kõigele võib savinõu puruneda.  Omal ajal tuli ka hoiupõrsas purustada, et sisu kätte saada, tema töö oli tehtud. Jumala lapsed elavad kergesti purunevate astjatena, ometi lootusega.
90ndate algul kuulsin Soomes hea sõbra autos kasseti pealt: «Olen särkynyt saviruukku …» Nüüd on see laul ka meie keelde tõlgitud. Seal hüüab purunenud savinõu kannatajatele rõõmusõnumit, et ühtegi kildu ei tohi ära visata. Meil on meister, kes saab iga savitüki taas voolitavaks muuta ja uue astja tegemisel ära kasutada. Issand ei soojenda eilset suppi ega liimi kokku murdunud vaasi, ta loob uue. Iga päev on kõik uus. Ta vajab selleks ka meie päevi ja kogemusi, kordaminekuid ja ebaõnnestumisi. Issanda jaoks on vajalikud needki killud, mille meie häbenedes voodi alla pühiksime.
On päevi ja tegusid, öeldud sõnu või kasutamata võimalusi, mida ei taha eneselegi tunnistada. Ometi kuuluvad kõik killud tervikusse, muidu jääb materjali puudu. Iga uus savinõu tuleks eelmisest palju väiksem. Ehk on just valu ja mure, häbi ja kurbuse läbi saanud Issand meid paremaks vormida. Üks on kindel: Jumala käe vormitud uues elus ei ela me enam endises valus ja mures. Kõik on mööda läinud, igal päeval uuesti. Tagantjärele näeme, et valupäevadest on saanud kauneimad mustrid meie ajutise ja hapra savinõu külgedel.

 

 

 

 

Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja