Koos Jumalaga saab pimedusest valgus

10.04.2008 | | Rubriik: Määratlemata

«Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on kahekordne rõõm,» öeldakse. On rõõme ja muresid, mida ei saa jagamata jätta. Paulus on asunud jagama rõõmusõnumit Jumala armastusest ning tunneb muret nende pärast, kelleni evangeelium veel jõudnud ei ole. Tänases piiblisõnas on ta jõudnud Ateenasse, kultuuri- ja hariduskeskusesse, mis on Pauluse ajaks juba oma koha minetanud nagu Sankt-Peterburg pärast tsaariaja lõppemist. Ta on käinud oma rõõmu jagamas sünagoogides ja tänavail, nüüd seisab ta Areopaagil, jumal Arese künkal, kus kogunes samanimeline kodanikekogu. Areopaagi ees on enne ja pärast Paulust arutatud kohtuasju, õpetuse- ja usuküsimusi ning vaieldud filosoofia üle. Areopaagil on seisnud filosoof Sok­rates, süüdistatuna võõraste jumalate propageerimises, ning võtnud seal vastu surmaotsuse. Paulus ei ole tulnud Areopaagile vabatahtlikult. Teda on tabanud sama süüdistus, mis Sokratest: «Tema näib kuulutavat võõraid vaime» (Ap 17:18).

Paulus jäi seisma keset Areopaagi ja ütles: “Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud,
sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud:
“Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.
Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda
käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist,
sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme
Ap 17: 22–28a

«Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm on kahekordne rõõm,» öeldakse. On rõõme ja muresid, mida ei saa jagamata jätta. Paulus on asunud jagama rõõmusõnumit Jumala armastusest ning tunneb muret nende pärast, kelleni evangeelium veel jõudnud ei ole. Tänases piiblisõnas on ta jõudnud Ateenasse, kultuuri- ja hariduskeskusesse, mis on Pauluse ajaks juba oma koha minetanud nagu Sankt-Peterburg pärast tsaariaja lõppemist. Ta on käinud oma rõõmu jagamas sünagoogides ja tänavail, nüüd seisab ta Areopaagil, jumal Arese künkal, kus kogunes samanimeline kodanikekogu. Areopaagi ees on enne ja pärast Paulust arutatud kohtuasju, õpetuse- ja usuküsimusi ning vaieldud filosoofia üle. Areopaagil on seisnud filosoof Sok­rates, süüdistatuna võõraste jumalate propageerimises, ning võtnud seal vastu surmaotsuse. Paulus ei ole tulnud Areopaagile vabatahtlikult. Teda on tabanud sama süüdistus, mis Sokratest: «Tema näib kuulutavat võõraid vaime» (Ap 17:18).
Mida on Paulusel Areopaagil ütelda? Kas ta peaks ennast kuidagi kaitsma? Kas ta peaks paganatest ateenlasi süüdistama? Kas ta peaks viitama sellele, et on Rooma kodanik, kelle üle ei saa ateenlased õigupoolest kohut mõista?
Paulus asub ateenlasi tunnustama. Ta nimetab neid haruldaselt jumalakartlikeks. Ta on linnas ringi liikudes näinud palju altareid ja pühapaiku, jumalakujusid ja austamise viise. Kahju, et me ei saa ise kuulda, kuidas Paulus seda ütleb, sest nendes sõnades võib märgata ka kerget pilget ja etteheidet: «te kummardate ja austate nii paljusid jumalaid, aga ise pole kindlad, kas kõik on ikka hästi. Te olete püstitanud altari ka veel igaks juhuks, et olla kindlad jumalate soosingule.»
«Ei ole midagi uut päikese all,» ohkab Koguja. Ei erine tänapäeva inimene ateenlasest. Ka täna püüavad inimesed oma elu võimalikult turvaliseks muuta. Nad kindlustavad oma kallist vara, nad mõtlevad oma tegevuse läbi, et kõik läheks hästi korda. Ei ole midagi uut ka selles, et «igaks juhuks» haaratakse elu kindlustamise ja korraldamise plaanidesse mõni jumal – tuntud või tundmatu. Olen kuulnud inimesest, kes palus kirikuõpetajat oma neljandat maja pühitsema, sest äike oli kolm eelmist põlema süüdanud, ja teisest, kes kannab autos igaks juhuks Piiblit, ikooni ja pihlakaoksa, sest on kuulnud, et need kaitsevad õnnetuste vastu. Tean õpilasi, kes, hoolimata tublist õppimisest, võtavad eksamitele kaasa oma õnnetoova mängukaru. Kas neid inimesi saab hukka mõista?
Isegi kui Pauluse sõnades on pilget, ei mõista ta ateenlasi hukka, vaid püüab «tuntud tundmatust jumalast» teha tuntud Jumala. Ta kõneleb elavast Jumalast, kes on maailma looja ja alalhoidja ja kõige vajaliku kinkija. Paulus jutustab Jumalast, kes ei vaja inimeste ehitatud templeid ega austamist, kes ei ole käega katsutav ega meeltega haaratav, kuid kes ometi on inimeste lähedal. Veel enam, Jumal, kellest ta kõneleb, ei ela kusagil taevastest sfäärides, kust ta aeg-ajalt tuleks inimeste juurde. Jumal on Pauluse kõnes inimese elukeskkond: «sest tema sees me elame ja liigume ja oleme».
Pauluse kõne Areopaagil on paljudele jutlustajatele ja õpetajatele eeskujuks. Me võime tema sõnades näha, mida on vaja, et rõõmusõnum inimesteni jõuaks. Selleks on vaja selget eesmärki, positiivset suhtumist kuuljaisse ning nende kaasahaaramist: ühist astumist tuntud maailmast tundmatusse maailma. Paulus esitleb tundmatu jumala asemel turvalist taevast Isa, keda ei ole vaja karta ja kellelt ei ole vaja ohvriandidega heasoovlikkust taotleda, vaid kes tuleb kõigepealt ära tunda. Apostel innustab ateenlasi ja ka meid vaatama väljapoole oma tavapärast hirmude ja igatsuste maailma ning nägema Jumalat, kes on maailma looja.
Kristlased on tänaselgi päeval Areopaagil. Iga päev küsitakse meilt mõne sõna või teoga, missugune on meie usk ja mida me kuulutame. Väikeses külas, aga ka suures linnas on koguduseliige eriliselt teravdatud tähelepanu all ning ta peab nii mõnigi kord kuulma, et tema usk ei sobi meie tänapäeva maailma või on täis meie rahvale «võõraid vaime». Selles olukorras ei aita süüdistamine ega pilkamine, ei ole abi ka turvaliselt kirikumüüride vahele tõmbumisest.
Pauluse eeskuju kutsub iga ristiinimest rääkima Jumalast ning ehitama silda küsijate ja Issanda vahele. Kuidas sild sünnib, on juba saladus. Mõnikord on vaja küsijat väga hästi tunda ning kasutada kogu tarkust, haritust ja kogemust, mõnikord annab Vaim tarkust vastata just õigel viisil. Meile annab pauluslikku kindlust teadmine, et Jumal, kellest me sõna ja teoga jutustame, on meie looja, lunastaja ja pühitseja. Tema ise on meie ümber, temalt me saame jõu ja tarkuse, temas me hingame, kõneleme ja ärkame.
Üks Hiina mõistujutt räägib inimesest, kes oli võõrale pimedale maale minemas. Maa väraval seistes püüdis ta sisse piiluda, kuid nägi vaid pimedust. Väraval oli üks säravate tiibadega ingel inimest sisse laskmas ning inimene palus: «Hea ingel, anna mulle üks oma särav tiivasulg! See maa on nii pime, et ma ei julge sinna ilma valguseta astuda, ma kukuksin kohe ja eksiksin ära.» Ingel vastas: «Kallis sõber, oma tiivasulge ma sulle anda ei saa, sest nii kui sa seda puudutad, laguneb see tolmuks ning sul pole sellest mingit abi. Aga enne pimedusse astumist võta Jumalal käest kinni, koos temaga saab pimedusest valgus.»
Olgem Jumala lasteks, apostliteks ja ingliteks. Aamen.


Kristi Sääsk
,
Suure-Jaani koguduse õpetaja

3 Kommentaari artiklile “Koos Jumalaga saab pimedusest valgus”

  1. juss ütleb:

    Paulus kukkus ju Ateenas Areopaagil läbi. Ei ühtegi pöördunut, ei ainsatki, kes oleks sõna südamesse võtnud. Kuna ta ei kuulutanud seal ristilöödud Kristust, vaid ajas mingit poolfilosoofilist jora tuntud ja tundmatutest jumalatest.

  2. Kiku ütleb:

    ei vasta tõele, et üksi ei pöördunud.
    Apt 17, 32, 34.

    Aga läbikukkumine… ta jäi ellu ja teda ei mõistetud milleski süüdi. Kas seda ei saaks antud loos eduks pidada?

  3. juss ütleb:

    Ei tea, mida jäid uskuma too Ap mainitud Dionüüsios ja teised…. Kristust ju ei kuulutatud. Alati on neid, kes karismaatilise esinejaga kaasa jooksevad.

    Aga kui lihtsalt ellujäämist eduks pidada…. siis on KÕIK meie evangelistid siin äärmiselt edukad…..

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)