Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Koos Jeesusega saame hakkama ka igapäevaelus

03.08.2007 | | Rubriik: Jutlus

Muiste arvati, et Jumal elab mäe otsas. Kõrge mägi äratab aukartust, nagu on kohane Jumala eluasemele. Sinna üles jõudmine pole kerge, kuid see on koht, kus Jumal inimestega rääkis ja kus nemad said Temaga rääkida. Mäe otsas sai Mooses kümme käsku. «Issand, kes võib tulla külaliseks Sinu telki? Kes tohib elada Su pühal mäel?» laulis Vana Testamendi laulik. Kõrgel mäe peal, kus maailma kära on jäänud sügavale allapoole, kus pole kuulda midagi peale tuule vihina kõrvus, pea kohal mõõtmatu taevas – sellistes paikades avaldas end Jumal.

Kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: «Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.» Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: «See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!» Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: «Tõuske üles ja ärge kartke!» Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: «Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!»

Mt 17:1–9

Muiste arvati, et Jumal elab mäe otsas. Kõrge mägi äratab aukartust, nagu on kohane Jumala eluasemele. Sinna üles jõudmine pole kerge, kuid see on koht, kus Jumal inimestega rääkis ja kus nemad said Temaga rääkida. Mäe otsas sai Mooses kümme käsku. «Issand, kes võib tulla külaliseks Sinu telki? Kes tohib elada Su pühal mäel?» laulis Vana Testamendi laulik. Kõrgel mäe peal, kus maailma kära on jäänud sügavale allapoole, kus pole kuulda midagi peale tuule vihina kõrvus, pea kohal mõõtmatu taevas – sellistes paikades avaldas end Jumal.

See on koht, kus inimene jääb üksi ja omaette lõpmatusega, kus tema hing üleneb, et saada sidet Kõikvõimsa ja Igavesega. Kõik, mis seda segab ja takistab, on kõrvaldatud. Ka Jeesust kirgastatakse mäe otsas, kus olid juures ainult need, keda ta ise oli kaasa kutsunud.

Peetruse teise kirja autor kirjutab: «Ja seda häält me kuulsime taevast, kui me olime koos temaga pühal mäel.» Ta räägib, nagu oleks ise olnud selle sündmuse juures, kus Jeesust muudeti. Võib-olla oligi. See oli vaid üks sündmus, üks hetk, aga eks kirkad hetked tunduvad ju pikemad kui tavalised. Sest need hetked on tavatud. Mida see üks hetk, mida on kirjeldatud evangelist, võiks öelda meile praegu?

Võib-olla on nii mõnigi meist midagi taolist ise kogenud. Usk on väga isiklik asi, peabki olema, sest nõnda nagu keegi ei saa elada kellegi eest tema elu, nii ei saa ka keegi uskuda kellegi eest. Me saame oma elu ja usku ainult kellegagi jagada. Võib-olla usklik ka mäletab päeva ja tundi, mil ise esmakordselt uskus ja taipas, et uskumine ei tähenda teatavate teeside etteandmist ja siis nõuet, et neisse usutaks – see pole usk, vaid pigem dressuur.

Uskumine tähendab usaldust Jumala vastu. Kui ta taipas seda ja veel sedagi, et ammu enne, kui mina olen otsinud Jumalat, on otsinud Tema mind? See on hetk, mis pole sõnadega kirjeldatav, kuid ometi täiesti ehe ja tõeline. Kui otsida võrdlusi, siis see sündmus tähendab pigem esimest armastust, ja esimest armastus Jumala vastu tuletatakse meelde ka iisraellastele. Ju siis on seda vaja. Küllap see on midagi, mis on paratamatult mööduv, aga mis loob hinge tugeva aluse. Pärastpoole, kui see esimene armastus on jahtunud, kui see hetk on möödunud, tuleb edasi minna. Tol hetkel näidati meile teeots kätte.

Küllap on ka nii mõnigi usklik inimene tundnud, et tema usk ei ole enam nii särav, kui kunagi oli, et ta ei koge Jumala lähedust enam nii kirkalt ja puhtalt kui varem. Ja see võib talle suurt muret valmistada. Kas ma ehk pole taganenud Jumalast? Miks ei ole mul enam seda esialgset kõikevabastavat täiuslikkuse tunnet? Mõni võib lausa pettuda usus üldse?

Peetrusel ja teistel oli ju väga hea olla seal mäe peal. Milleks lahkuda, midagi veel püüelda, kõik on juba selge, teeme kolm onni ja jäämegi siia elama. Jumala hääl õpetas, et me kuulaksime Tema Poega. Me ei saa elada ainult täiuslike hetkede nimel, ei saa paigale jääda. Meil tuleb vastu võtta ka muud, muidu tungib see muu ise me ellu sisse ja tekitab metsikut segadust. Ja see õpetab meile kõigepealt seda, et meil ei lasta elada usuelu ainult C-duuris, vaid mõnikord käib see ka h-mollis.

Meenutagem, et Jumal kirgastas oma Poega veel teinegi kord, kuid see sündis ühel teisel mäel, kus polnud jälgegi õnnest ja täiuse tundest – Kolgatal. Seal Ta ülendas risti, et mitte jätta meid abituks meie tühjusetunnetes ja kannatustes, vaid tunnistas need inimese elu pimedamagi poole osad enese omaks. Või ka lihtsalt kõik need hetked, millest koosneb elu, kus me ei tunne Jumala lähedalolu nõnda puhtalt ja kirkalt.

Selle tundmiseks on tõepoolest ka palju segavat ja takistavat just seal all orus, kuid nimelt sinna tuleb meilgi suunduda. Kuid on üks oluline erinevus – me läheme Kirgastamise mäelt alla müra ja muutlikkuse sekka koos Jeesusega. Ainult koos Temaga saame hakkama eluga ka all orus.

Jeesust muudeti mäel mõne ta jüngri nähes. Ta pale säras kui päike, ta riided said valgeks otsekui valgus. Evangelist püüab siin kirjeldada jumalikku Jeesuses, kasutades seda, mis tal on – keelt ja kirja, mis jäävad paratamatult liiga mannetuks. Ta toob võrdluseks päikese, mida inimene ei saa palja silmaga vaadata, kui see täies säras paistab. Kuid kuulakem, mida ütleb Poeg. Ta ütleb: «Ärge kartke! Ilma minuta ei saa te ei Jumala ees seista siin üleval, sest te kukute silmili maha, ega saa te ka hakkama eluga siin all.» Aamen.

Image
Meelis-Lauri Erikson,

Väike-Maarja koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)