Koorikontsert viieteistkümnele kuulajale
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 7. detsember 2005 Nr 50 /
Õnnetule päevale oli sattunud Tallinna
Kaarli kiriku segakoori kontsert. 15. november kuulus veel tormipäevade hulka.
Vihm ja puudeoksi räsiv tuul ei meelitanud
pimedal õhtul välja minema ja nii oligi sel õhtul Kaarli kirikus esinejaid kaks
korda rohkem kui kuulajaid. Need aga,
kes tulid, said kuulda ilusat kava meie ja maailma vaimulikust muusikast.
Kirikukoori põhiline ülesanne on ju
kaunistada jumalateenistusi, poetada selle osade vahele mõni asjakohane laul ja
muidugi – toetada kogudust koraalide laulmisel. Nii üks kui ka teine ei nõua
keerulise tänapäevase helikeele omandamist, saab läbi tavapäraste klassikalises
stiilis lauludega.
Seda oli tunda ka Kaarli segakoori
kontserdil: ei V. Eville «Nii Jumal maailma armastanud», S. Carlssoni «Mu käed
kokku liida», J. Kappeli «Jehoova, mu karjane» jt laulud eeldanud
orienteerumist keerukates dissonantsides, selleks vajalikku üliteravat kõrva ja
harmooniataju.
Euroopalikust kõlapildist jäid kaugemale
vahest vaid kolm spirituaali ja siin oli ka suuremat ebakindlust tunda: ebalev
oli alt laulus «Kuule, kes koputab», «Murdkem koos leiba» vajanuks aga suuremat
kokkuharjutamist. Parimaks võiks pidada A. Topmani «Oma käed Sa laota» esitust,
mis kohe kõlama läks ja läbimõeldud tervikutundega kuuldavale toodi. Sama
helilooja «Meie Isa palve» jäi aga pisut ükskõikseks ja väheveenvaks.
Vaheldust koorilaulule pakkusid tšellist
Jaak Ruben ja bass-bariton Ärni Kiisküla. Esimene esitas J. S. Bachi kaks
hästituntud pala: aaria (D-duur orkestrisüidist) ja eriti õnnestunult ariooso
(Ave Maria). Ä. Kiisküla oli aga välja valinud M. Singi «Ühel hommikul» ning S.
Adamsi ulatusliku ja nõudliku laulu «Jeruusalemm», mille laulja asjakohase
tundelisuse ja ilusa kulminatsiooniga ka ette kandis.
Kogu õhtu oli väsimatult tegev Marika
Kahar, kelle koorijuhi vooruste hulka kuuluvad täpne käsi ja detailne
dirigeerimisviis, kuid samuti suudab ta eksimatult saata orelil soliste ning
nagu muuseas ka ise kanda hingestatult ette mõni soolopala, milleks seekord oli
J. Leijoni «Palve».
