Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Koolmeister ja pillimees Jaan Sõrmus presidendiks ei kandideerinud

11.04.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Jaan Sõrmus on Valgamaal tuntud kooliõpetaja ja pillimees ning Laatres armastatud koguduseliige.Rita Puidet

Laatre aleviku mehel Jaan Sõrmusel (91) on vanust nii palju, et annab imetleda. Ta on kodukohas tuntud oma teadmiste, huumorimeele, muusikaarmastuse ja spordilembuse poolest. Meie kiriku vanim organist. Kuigi jah, jumalateenistustel ta enam ei mängi.

On kevade esimene päev, kui Jaaniga bussipeatusest tema kodu poole astume. Saame vaid väheke minna, kui tee ääres peatuse teeme ja palun Jaanil pingile istuda. Mitte sugugi tema vanuse pärast – Jaan Sõrmus on sündinud 21. juunil 1926 –, vaid seepärast, et see on Jaani pink. Valla kingitusena siinsele kultuurihoidjale ja koolmeistrile seisab pink tee ääres aastast 2012.
Jaan ise on tagasihoidlik ja vähese jutuga ning alles siis, kui tema kodust minekule sätin, lähevad tal keelepaelad valla. Kui teda küsimustega pommitan, saan lühikesi vastuseid: noh, jah, nii on/oli või loe raamatust. Jaan on oma mälestused kirja pannud ja need ilmusid raamatuna tema 80. sünnipäevaks pealkirjaga „Külakoolmeister“. Sellest kõneldes naerab Jaan, et oleks teadnud, et ta nii vanaks elab, poleks väljaandmisega rutanud. Oleks saanud veel midagi lisada. Ja mis siin imestada – oma 91 eluaasta kohta on tal uskumatu mälu ja tugev tervis.

Vendade eeskujul  
Jaan on sündinud Meremäe vallas Vasla külas pere seitsmenda lapsena. Jeesusega ühist on tal vähemalt nii palju, et temagi on sündinud laudas, kuna vanematel oli elumaja ehitus toona pooleli. Aga kodutalu on tänini alles ja igal suvel on Jaanil õnn seal käia. Ta näitab talust suurt maali, mille sai 80. sünnipäevaks. Selle maalis noor sugulane Sirli Sõrmus. Vaslal möödus lapsepõlv, millest on meenutada palju ilusat, aga ka rasket karjapoisiaega.
Jaan kõneleb, et tema soov oli põllumeheks saada, aga valiku langetamisel suurt ei mõelnud, sest vanem vend oli piisav eeskuju. Kolm vanemat venda olid pilli- ja laulumehed ning kodus oli kõiksuguseid pille: „mundharmoonik“ ehk suupill, mandoliin, lõõts, akordion ja harmoonium. Pikalt võiks pajatada kooliteest Petseris ja Vastseliinas, sõja-aastatest, kuid mainida tuleb, et kui vend Mihklist sai kooliõpetaja, valis sama eriala Jaangi. Esialgu saatis teda küll ebaõnn, meenutab Jaan.
Kui Jaan Võrru keskkooli pedagoogilisse klassi kandideeris ja pärast eksameid mandaatkomisjoni ette läks, oli esimeheks tuttav mees. Too oli mõne aja eest olnud nende vallas parteivolinik, kes pidi külas kolhoosi moodustama. Aga Vasla külale kolhoosivärk ei istunud ja külamehed olla naernud, et kolhoosile tuleks nimeks panna Kuldne Nälg.
Jaan õppima ei pääsenud, põhjuseks komsomoli mittekuulumine, aga tagantjärele tuli see õnnistuseks. Juba samal sügisel, septembris 1950 hakkas ta venna eestkostel õpetama Keeni koolis. Ega jätnud ka õppimisplaani pooleli, vaid valis Rakvere pedagoogilise kooli ja sai sealt algkooliõpetaja tunnistuse.

Paikseks jäämine
Kaks aastat hiljem, 1952 sai Jaan töökoha Laatre algkoolis. Laatres tutvus ta ka oma tulevase abikaasaga. Kooli kasutati ühtlasi rahvamajana ja sinna oli veidi varem juhatajaks saabunud Evi Elias, kes õpetaja südame võitis. Pulmad toimusid aasta pärast.
Laatre algkool likvideeriti 1971 ja selle järel ootasid Jaani ees aastad Tsirguliina koolis. Kui Jaan pensionile jäi, sai tal õpetajana töötatud aastaid 42. Aga pensionile ei lastud teda ikka veel – Laatre lasteaed ootas teda enda sekka ja muusikakasvatajana oligi ta ametis veel kaheksa aastat. Teenitud puhkusele jäi ta 76selt. Aga teenitud puhkuski on suhteline mõiste. Kui ta kunagi oli seitse suve Sangaste lossis pioneerilaagri ülem, siis vanemas põlves aitas ta abikaasa Evil vedada pensionäride ühendust.
Kui küsin, millega ta nüüd oma aega sisustab, naerab Jaan, et laisklemisega ja siis puhkab laisklemisest. Laule ta enam ei kirjuta, meenutusi kah mitte. Tema laulud on välja antud vihikuna ja tema laulust „Laul armsast Laatrest“ on saanud just kui kohalik hümn.

Õnnelik aeg
Jaani laulud on rõõmsa meloodiaga ja ta elavnebki, kui akordioni kätte võtab ja neid mängima hakkab. Sõnadki on ta kirjutanud ise. Üks laul on pühendatud Päästjale, sest jumalasõna on tema jaoks ikka tähtis olnud. See on jõuluõhtul laulmiseks. Kuid pikka aega ei olnud mõeldav, et õpetaja ja koolijuhataja tohiks kirikus käia. Nüüd on hea aeg, piirangut pole, on Jaan silmanähtavalt õnnelik.
Kuigi ka lõpuks muusikakoolis käinud, hindab Jaan oma orelimänguoskust tagasihoidlikuks. Ta meenutab, et kui koolipõlves Petseris elas, oli korteris luteri kiriku vöörmündri juures. Kui too vahel ära oli või haigeks jäi, käis Jaan kirikut kütmas ja mängis siis orelit.
Kui Eesti riik taas vabaks sai, tuli ka Jaanile uus aeg – ta võis vabalt kirikus käia. Ja kui Jaan lõpuks pensionile jäi, kutsus õpetaja Ivo Pill ta süntesaatoril jumalateenistusi saatma. Jaan ütleb küll, et ta oli isehakanud organist, sest vastavat koolitust tal selleks ametiks ei olnud. Jumalateenistuse käik oli selge, paljud laulud ka peas. Eriti meeldivad Jaanile jõululaulud ja üle kõige „Püha öö“ ning „Maa on nii kaunis“.
Õpetaja Ivo Pill kiidab ustava koguduseliikme kohusetundlikkust ja tarkust. Ka sõnab õpetaja, et Jaanil on selge maailmanägemine. Kuigi Jaani elu varjutas II maailmasõda, kiirgab Jaanist ääretut headust ja teda mäletatakse ennekõike hea koolipapana. Valga praostkonna muusikatöö juht Miina-Liisa Kuusemaa sõnab, et Jaan on nagu mõni teinegi muusik, kes sattunud kirikusse mängima ega tunnista end organistiks, ent teinud seda tööd siiski mitu head aastat. Ja on praegugi organistina koguduses kirjas.
Suure üllatuse valmistas Jaan Sõrmus aga Miina-Liisale kaks aastat tagasi suvel, kui Laatre kirikus olid orelitalgud. Siis rassis Jaan kaks päeva vilkalt noorte meestega võidu.
Mis puutub Laatre kogudusse, siis Jaani sõnul on viimasel ajal vedanud juhatuse esimeestega. Eelmine esimees Olev Tammela oli tore, remonditi käärkambrit. Jaan arvas, et nii head enam ei ole. Aga ta eksis. Kirjade järgi on esimeheks Rosenberg, tegelikku tööd teeb Jaani sõnul aga Eha Kingissepp, kes on kohusetruu nagu ema Teresa.
Ka kiidab ta hea jutuga õpetajat, kel on tugev hääl. Temaga on matusel hea mängida – laul kostab pillimängust üle. Viimasel ajal on küll matuseid vähe olnud, kord kvartalis ehk. Raske on küll matustel mängida olnud, sest Jaan on tundnud kõiki, keda matta on tulnud. Algul mängiti puhkpilliorkestriga ja kui lapse matus oli, hakkasid meestel pisarad jooksma.

Neli komponenti
Küsin Jaanilt, kuidas nii vanaks elada. Jaanil on selleks nelja komponendi teooria: geenid, õnnelik lapsepõlv, karske eluviis ja huumorisoon. Viimase kohta räägib ta lustliku loo. Kui viimastel presidendivalimistel kandidaate esitati, soovitas vend Jaanil kandideerida. Et sa oled kultuuripreemia saanud ja sulle on nimeline pink pandud. Jaan naerab, et jättis kandideerimata, kandidaate oli isegi palju. Vend pärast ütles, et tegid õigesti – nagunii ükski ei saanud. „Pika ea saladuse üks komponent on hea huumorimeel,“ on Jaan Sõrmus veendunud.
Jaan näitab valla teenetemärki, aga uhkusega ka karpi, mis on medaleid täis. Ja kuna väljas on veel lumi sulamata, rehmab, et saab siin ikka suusatamas käidud, aga noh, mitu päeva pole saanud. Poeg tõi paari aasta eest uued suusad, sest vanad polevat enam moes. Jaan ise oleks vanadega kah leppinud.
Medaleid on Jaan saanud igasugustelt aladelt: hoota kaugushüppes, kuulitõukes, odaviskes. Viimastel aastatel ta jooksnud enam ei ole. Kõik puha Eesti Seeniorspordi Liidu medalid. Kui kõik sujub, plaanib ta suvel võistlema minna. „Mulle on meeldinud lapsest peale sporti teha,“ sõnab Jaan Sõrmus, kes algklassiõpetajana pidi lastele ka kehalist kasvatust andma. Jaani poeg Tõnu Sõrmus oli aastaid spordiveteranide nõukogu esimees.
Medaleid on aga karbis veelgi ja need kuuluvad igavikuteele läinud abikaasale kui sotsialistliku töö kangelasele. Vaat siis kulaku tütart, nii nagu Jaani silmatera üle nalja heideti ajal, mil nad alles kurameerisid. „Mul on tervelt üks poeg, ei olnud rohkemaks aega, oli vaja teiste lapsi karjatada. Ja kaks lapselast ning kolm lapselapselast,“ võtab Jaan Sõrmus oma elu kokku.
Rita Puidet

Jaan Sõrmus
Sündinud 21. juunil 1926 Meremäe vallas Vasla külas.
Asus 1950 tööle Keeni koolis, 1952 Laatre algkoolis, kus töötas kooli likvideerimiseni 1971. Seejärel töötas Tsirguliina koolis aastani 1994.
Töötas pensionärina aastatel 1994–2002 Laatre lasteaias muusikakasvatajana.
2001 valiti Tõlliste taadiks.
2003 valiti Valgamaa taadiks.
2008 austas Kultuurkapitali Valgamaa ekspertgrupp teda elutööpreemiaga.
2012 pandi Laatresse Jaan Sõrmusele mälestuspink.
Avaldas 2005 koos Olev Tammelaga brošüüri „450 aastat Laatre asulat“, 2007 raamatu „Külakoolmeister“. Aastal 2006 ilmus laulik „Jaan Sõrmuse laulud“, koostaja Koidula Ahk.

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid.
(Ps 98:1)