Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Kooliõpilased religioonist

15.03.2019 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Pjedestaalil on kolm paremat: Liisa-Maria Komissarov (paremalt, esimene koht) Tartu Treffneri gümnaasiumist, Liisi Tooming (kolmas koht) Tallinna saksa gümnaasiumist ja Susanne Mett (teine koht) Tallinna reaalkoolist.
Liina Raudvassar

8.–9. märtsini Tartus ülikooli usuteaduskonna ruumes toimunud usundiõpetuse olümpiaadi lõppvoorus keskenduti Eesti Kirikute Nõukogu aastateemale „Eesti usk“.

See oli kümnes kord, kui Eesti koolide õpilasi kutsuti oma religioonialaseid teadmisi proovile panema vabariiklikul usundiõpetuse olümpiaadil. Rohkem kui kunagi varem võimalust ka kasutati: võistlustöid saabus üle Eesti 14 koolist ning 28 essee põhjal valis usuteaduskonna õppejõududest koosnev väärikas žürii (prof Anne Kull, vanemteadurid Priit Rohtmets ja Atko-Sulhan Remmel ning lektorid Ain Riistan komisjoni esimehena ja Roland Karo) välja kümme lõppvoorus jätkajat. Finaali jõudsid kaheksa kooli esindajad.

Kas religioon avab või tapab mõtteid?
Sellele provokatiivsele küsimusele pakkus vastust lausa 20 võistlustööd. Võib vaid imetleda esseeteemade koostajate võimekust tajuda, mis kõnetab tänapäeva noort. Samuti julgust mitte alahinnata õpilaste faktitundmist ja elutunnetust. Teemasid oli aga teisigi ning needki eeldasid autorilt eksistentsialistlike teemade valdamist ning head väljendusoskust.
Viis kirjatööd olid pealkirjaga: „Miks Zeusile enam templeid ei ehitata?“, kaks tööd teemal „Kirikute soovid, kas erakondadele juhiseks, teetähiseks, komistuskiviks või tüliõunaks?“ ning ühe võistlustöö pealkiri oli „Usulised juhid muutuste ja muutumatuse pingeväljas – Rooma paavst ja dalai-laama“.

Robot pihitooli
Lisaks oma essee tutvustamisele ning komisjoniliikmete küsimustele vastamisele pandi teises voorus aastatega traditsiooniks kujunenud kombel proovile võistlejate teadmised maailma suurematest usunditest. Veel tuli kirjutada kohapeal lühiessee, mille teema oli inspireeritud küsitlusest „Elust, usust, usuelust 2015“, kus küsiti, kas inimhinge eksistents jätkub ka pärast surma ning kas taimedel ja loomadel on hing või vaim.
Finalistid said ülesandeks lahendada probleem, kas Eesti inimeste arvates on taimed ja loomad hingestatumad kui inimene. „Hindamisel arvestasime probleemilahenduse süsteemsust, loovust ja elegantsust,“ kommenteeris hindamiskriteeriume komisjoni esimees Ain Riistan.
Rõõmsat elevust ja samas ärevat võistluspinget kruvis viimane ülesanne, kus loosi teel jagati lahendamiseks religioosse sisuga ülesanne. Hämmastava nutikusega vastati muu hulgas küsimustele, kas usk teadusesse on religioosne usk; kuivõrd religioonid peaksid arvestama loodusseadustega; kas religioonidel võiks olla kaasarääkiv roll kaasaegsetes eetilistes vaidlustes; kuidas saaks sotsiaalmeedia toetada religioosse sõnumi levitamist ning mida robotid võiksid religioonis teha. Robotid võiks panna usku kuulutama ning näiteks miks mitte programmeerida robot ka pihitooli kirikulist ära kuulama, leidis üks finalist, jäämata hätta ka komisjoniliikme lisaküsimusega, et kas tõesti võiks tehisintellekti hooleks jätta vaimulikule ameti poolest antud loa patte andeks anda.

Usundiõpetus on vajalik kõigile
Siseministeeriumi poolt tõi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au kõigile finalistidele kingituseks Priit Rohtmetsa raamatu „Riik ja usulised ühendused“ ning suure šokolaadi. Ta kiitis esimesse vooru saabunud esseede sisulist kvaliteeti. „Esimeste aastate rohkem referaatidega sarnaste tööde asemel on viimastel aastatel järjest enam sisutihedaid esseesid ja peaaegu lühiuurimusi,“ kommenteeris ta oma muljeid Eesti Kirikule.
Au tunnistas, et teemade avamisel ilmneb paljudes töödes selget kirjutaja isikupära ning mõtete esitamisoskust ja selgust. Ta tunnistas, et lausa südantsoojendav oli lugeda, et õpilased olid osanud sõnastada seda, mida ta on ise tundnud või mõelnud, aga ei ole mõistnud nii sümpaatselt väljendada.
Ühe positiivse tähelepaneku tõstis Ilmo Au põhjalikult läbiloetud esseedest veel esile: „Mitmes töös sõnastati põhimõte, et usundiõpetus on väga vajalik õppeaine üldhariduskoolis ja see peaks olema omandamiseks kõigile.“
Ilmo Au oletab, et usundiõpetuse olümpiaadi ellukutsumises on suur kaal dr Pille Valgul (1959–2009) ja usundiõpetuse õpetaja Toomas Jürgensteinil ning Tartu ülikooli usuteaduskonnal: „Soodsa baasi selle õppeaine olümpiaaditasandile jõudmiseks andsid ju ka tänagi kehtivad hariduse alusdokumendid, näiteks õppekava. Olgugi et valikaine staatuses, on ju üldhariduskooli usundiõpetus alati olnud kooskõlas humanitaarainete üldeesmärkidega: orienteerumine kultuuris, respekti kujundamine, kõlbelise arengu toetamine, kriitiline mõtlemine; ainealane tegelemine eksistentsiaalsete küsimustega.“
Liina Raudvassar


Mõttekilde õpilasesseedest

Iga kord, kui astun kirikusse, eriti pisikestesse külakirikutesse, tunnen rahu ja tühjuse puhtust kõige paremas mõttes.
Religioon on üks võimalus, kust leida seljatagune ja kodutunne.
Ükskõik kui palju teaduslikult ära ei seletaks, tuleb kusagil ikka ette piir, kust edasi saab vaid usalduse ja usuga.
Rahulik kindlus usus aitab targalt ja avatud südamega suhtuda ka ümbritsevasse: märgata pisikesi, kuid olulisi detaile; tunnetada ja kuulata iseennast ja armastada neid tibatillukesi, kuid olulisi hetki.
Kuigi religioossetes traditsioonides pole iseenesest midagi halba, võib nendesse liigne takerdumine (ning nende kasutamine omaenese kitsarinnalisuse ja sallimatuse õigustamiseks) kaasa tuua tõsiseid konflikte nii sotsiaalsel kui ka perekondlikul tasandil.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)