Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kooli võtmeküsimused: palk, tunnikoormus ja õpilaste arv

27.02.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Koolide katused ja ruumid, mis olid Eesti Vabariigi taastamise algusaastatel mureküsimusteks, on nüüd enam-vähem korda saanud. Korrigeerimise järge on oodanud õpetajate palgad ja tunnikoormus. Linnakoolides on ikka mammutklassid, kus õpilasi lubatud kuni 36. Nüüd on jää liikuma hakanud, tõusid haridustöötajate palgad.
Sel puhul ja edaspidisele mõeldes palus Eesti Kirik intervjuu haridus- ja teadusminister Tõnis Lukaselt.

Tõnis Lukase eesmärk haridusministrina on tõsta haridustöötajate palga alammäära Eesti Vabariigi keskmise tasemeni. Foto: Aldo Luud

Kahtlemata on see märkimisväärne, optimismi sisendav samm. Samas tahaks väga küsida, millal ja kui suurel määral võiks toimuda järgmine palgatõus, mis lubaks õpetajal nii ära elada kui ka taastuda.
Noorte arengus sõltub palju sellest, millised on õpetajad koolis. Olen ise õpetajana jätkuvalt seda meelt, et õpetaja saab olla heal tasemel vaid siis, kui tema ametit väärtustatakse, ja üks osa sellest väljendub väärilises palgas.
Minu eesmärk haridusministrina on olnud tõsta haridustöötajate palga alammäärasid selle tasemeni, et need ei jääks ühelgi juhul alla Eesti Vabariigi keskmisele palgale. Praegu oleme sellel astmel. Eesmärk on saavutatud – sel aastal tõusevad palkade alammäärad 22%. Loen seda antud olukorras heaks tulemuseks. Õpetaja töötasu sõltub tundide arvust, mida ta annab, sellele lisandub klassijuhataja lisatasu.
18 tundi nädalas on suur koormus, mis praktikas nõuab lisatundide võtmist, et saada palgapäeval kätte ellujäämist võimaldav rahasumma. Õpetaja töö puhul ei võeta arvesse tundide ettevalmistamist, tööde ja vihikute parandamist, seda aega ja tööd, mis jääb väljapoole koolitundi. Millal see töö edukuse näitajatesse lülitatakse?
Selle nimel, et kehtestada madalam tunnikoormus või muul alusel ametipalk, tuleb mitu aastat eeltööd teha. Julgen arvata, et minu eelmine ametiaeg haridusministrina panustas juba eelnevalt nendeks tulemusteks, mille üle võime rõõmustada täna. Võimalik, et siin vallas on oodata muudatusi, tunnitasu tõuseb. Muidugi on vaja normkoormusi üle vaadata, diferentseerida. Gümnaasiumis oleks võimalik kehtestada väiksem normkoormus.
Igal aastal peaks vaatama üle õpetajate palgad, see on üks hariduse võtmeküsimusi.
15 aastat on räägitud, kui tähtis on kaotada mammutklassid, et õpetaja tõesti jõuaks iga õpilaseni. Kas millalgi on loota ka õpilaste arvu ülemmäära fikseerimist klassis? Praegune 36 põhikooli lõpuklassis ja gümnaasiumis on siiski liiga palju.
Arvestuslikult pean optimaalseks 30st ülemmäära, samas algklassides (1.–4.) ongi kehtestatud õpilaste ülemmääraks 24.
Siiski pean õpilaste arvu optimeerimist ehk siis praeguses olukorras vähendamist samuti üheks hariduse võtmeküsimuseks.
Mammutkoolide hajutamisest on samuti räägitud, ometi neid tuleb juurde ja maakoole ikka suletakse.
Paraku on kooli pidamise eelduseks vajalik piisava arvu laste olemasolu. Kolme lapsega maakooli ei peeta. Samas peab seaduse järgi olema igale lapsele võimaldatud juurdepääs koolile.
Võib tõesti nii olla, et siin on kohalikele omavalitsustele antud liiga suured vabadused, on liigutud selles suunas, et õpilaste arv oleks küllaldaselt suur – võimaldaks tööd normaalsuurusega klassidele. Omavalitsused muidugi peaks ikkagi igal üksikul juhul lähtuma konkreetsest vajadusest.
Riik on loonud selle aasta algusest uue rahastamismudeli, mille alusel saab siin uutmoodi läheneda. Mudel lähtub sellest, et iga klassi õpetamise kulud – olenemata õpilaste arvust – on ühesugused, sest tundide arv ei sõltu õpilaste arvust. Vastavalt õpilaste tegelikule arvule eraldatakse pearaha, vajadusel lisandub raha täitmata õpilaskohtade eest põhikooli astmetes.

Vt ka haridusministeeriumi koduleheküljelt märksõna «rahastamine».
Küsis Juune Holvandus

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)