Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kool ja piirid

03.09.2008 | | Rubriik: Kolumn

Uus kooliaasta on alanud. Lisaks traditsioonilistele askeldustele koolis ja kodus olen sellel ajal püüdnud teha mõningaid ettevaatlikke üldistusi, et iseloomustada ning mõtestada õpetaja seisundit ja ülesandeid käesoleval aastal.
Mingil hetkel ma veendusin, et 2008. aasta õpetaja on muu hulgas ka piiride looja ja piirilkõndija, kelle poolt valitud tee mõlemal pool terendavad elusfäärid ei pruugi talle enam tuttavad olla. Töötades õpilastega on aga vastuoluliste ja ka mitmekesiste elualade piiride tutvustamine üks õpetaja ülesandeid. See on ohtlik ja samas loominguline töö, sest postmodernistlikul ajal on selgeid ja püsivaid piire vähe.
Erinevate valdkondade piiride kaudu mõtlemine pole võõras ka teoloogias. Üks 20. sajandi tuntumaid teolooge Paul Tillich (1886–1965) püüdles maailma mõtestamise poole, ammutades mõtteid teoloogia ja filosoofia, religiooni ja kultuuri ning kristluse ja sotsialismi piiridelt. Näiteks eeldas Tillichi arvates teoloogia alati inimese olemusest üleskerkivaid filosoofilisi küsimusi.      
Tulles tagasi kooli juurde pean ütlema, et olen viimasel ajal eriti mõelnud õpetaja piirsituatsioonile fragmentaarsuse ja terviklikkuses vahel. Alustan siin pisut kaugemalt. Kõik me teame, et viimastel aastatel on laiatarbekaubaks saanud pildistavad, lindistavad ja filmivad mobiiltelefonid ja kaamerad. Neid kasutatakse intensiivselt ka koolisituatsioonides ja väga mitmed lindistused on Internetti ülespanduna tekitanud suuri skandaale.
Teoloogina ütleksin, et kooli on tagasi tulnud inimest igal momendil jälgiv Jumala silm. Samas tundub mulle, et uue ajastu «Jumala silm» fikseerib ja avalikustab vaid fragmente ning kaduma läheb tervik. Pedagoogiline töö on aga tervik. Kui vaadata ühte tundi, võiks väita, et õpetaja rõhutab liialt mingit seisukohta või teemat, keskendub liialt ühele probleemile, tegeleb liialt ühe õpilasega vms. Tunnistan, et selliselt muutunud keskkond on õpetajale pisut hirmutav.
Võib-olla ma liialdan, kuid näen just terviklikkuse kadumisel haridussfääri imbumas teatavat ärapanija mentaliteeti. Näiteks avaldub see vaidlemise stiilis, kui mitmete tõsiste ja südamevaluga kirjutatud probleemide puhul kistakse diskussioonil vastaspoole kontekstist välja lause, mida seejärel üldistatakse ning hakatakse siis naeruvääristama.
Olen tunnetanud niisugust lähenemist, kui arutatakse ka nii tõsiste teemade nagu meie kooli fakti- või analüüsikesksuse, tuupimisvajaduse või loomingulisuse, reaalia või humanitaaria domineerimise, rahvusluse ja kosmopoliitsuse või siis kindlasti ka religiooniõpetuse üle.

Toomas Jürgenstein

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)