Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Konverentsil otsiti teid väärika ja austava suhtlemiseni

14.12.2018 | | Rubriik: Kirikuelu
Perekonverentsil 2

Perekeskuse korraldatud konverentsi „Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini“ õnnestumiseks andsid oma panuse paljud inimesed.
2 x EELK Perekeskus

Hingedepäeval toimunud konverents „Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini“ keskendus hinge ravimisele nii pere kui ka ühiskonna tasandil.

Kus on mustvalge ja sildistava mõtlemise juured? Milleni see võib välja viia? Kuidas taastada turvatunne peres ja ühiskonnas? Need olid teemad, mida EELK Perekeskuse korraldatud konverentsil väga erineva ja kohati ka üllatava nurga alt käsitleti.

Väärika suhtlemise alus on turvatunne
Austava dialoogi metoodika autor, Soome kirikuvalitsuse pereteraapia spetsialist, psühhoterapeut ja koolitaja Anne Anttonen tõi välja, et pinge kahe vastuolulise püüdluse – soovi kuuluda gruppi, kogukonda ja teisest küljest olla meie ise – vahel kestab kogu inimese eluaja. Gruppi kuulumise eeldus on võime milleski järele anda ning seesama kehtib ka partnerlussuhetes.
Anttoneni sõnul tekib lapse varajases arenguetapis turvatunne esmalt soojuse ja söögi kaudu, hiljem selle kaudu, et teda ei halvustata ega alandata. Turvatunde olemasolul õpib inimene halba taluma nii teiste kui enda juures ja paremini suhestuma enda omast erinevate arusaamadega, tajumata seejuures ohtu enda turvalisusele.
Perekeskuse juhataja Pia Ruotsala ja meeste vägivalla tõkestamise grupi juht Renee Nahkur võtsid luubi alla mustvalge mõtlemise meeste ja naiste vahelises peresuhtluses. Vägivald oma eri vormides algab sealt, kus suhtes lõpeb austus. Vägivallani viib hirm ja oma jõuetuse tunnetamine ning et sellest mustrist välja tulla, vajavad abi nii ohver kui ka vägivallatseja. Mõlema jaoks on oluline eneseaustuse ja turvatunde taastamine, mis on võimalik ainult läbi empaatia, mitte hukkamõistu või karistamisega.
Perekeskuse peanõustaja Signe Uustal ja pereterapeut ning eripedagoogika õppejõud Lii Lilleoja tõid esile selle, kuidas mõjutab lapsepõlvekogemus toimetulekut raskete probleemide, näiteks lahutusega. Päritoluperest saame kaasa põlvest põlve kandunud uskumused ja kogemuse, milliseid strateegiaid peres raskete probleemide käsitlemisel kasutatakse. Kas näiteks räägitakse neist või vaikitakse maha. Lahutatud paaride omavaheline dialoog ja lapse jaoks selguse loomine on turvatunde hoidmiseks ülioluline.
ETV saatejuht ja ajakirjanik Hannes Hermaküla rääkis oma isiklikust kogemusest, kuidas ta tunneb ennast 13aastase Downi sündroomiga poisi isana. Tema sõnum oli, et erivajadusega lapse kasvatamine, mis üsna üheselt kutsub esile eelarvamusi, on tegelikkuses mitte kõige kergem, kuid samas värvikas kogemus ning õpetanud nägema elu selle lihtsuses, siiruses, puhtuses. See on ka alandlikkuse õppetund – inimene ei ole kõikvõimas.

Poliitilise äärmusluse tunnus on vägivalla õhutamine
Sageli antakse avalikus ruumis üksteisele üsna kergekäeliselt mustvalgeid hinnanguid, tajumata, mida tegelik poliitiline äärmuslus endast kujutab. Rahvusvaheliselt tunnustatud suhtlemistreener, ekspert ja -koolitaja Robert Örell tõi välja, et ka radikaliseerumine ise pole ilmtingimata halb. Mõnikord on see omane ja vajalik meile kõigile, näiteks stressisituatsioonis aitab mustvalge või tunnelnägemine olukorda enda jaoks lihtsustada ja langetada kiireid, olulisi otsuseid.
Radikaalseks võib pidada gruppe, kes on suletud hoiakuga, sageli ühiskonnast irdunud ja püüavad saavutada võimu teiste üle. Poliitilise ekstremismi puhul tõi ta välja kolm suunda, mida iseloomustab „puhtuse“ otsimine ja vägivalla kasutamise õigustamine – äärmusparempoolsed, radikaalsed islamistid ja vasak­äärmuslased. Kõigile neile on iseloomulik mustvalge ja lahterdav mõtteviis – õige/vale, väljavalitu/reetur. Vaenlasena tajutud teise puhul eraldatakse nende inimlikud väärtused ja kujutatakse neid pigem alamate loomadena.
Radikaalse grupiga liitumine on Örelli sõnul enamasti impulsiivne ja põhineb rahuldamata vajadusel tunda end olulisena, soovil kuhugi kuuluda, kuid mõnikord ka kätte maksta ning saavutada võim ohvriks olemise asemel. Selliste inimeste ühiskonda tagasitoomiseks, kes on liitunud mõne äärmusliku grupeeringuga, on turvatunde loomine läbi võrdse kohtlemise kõige olulisem.
Eestlaste põlvkondliku järjepidevuse ja kollektiivse turvatunde on lõhkunud sõja- ja okupatsioonikogemus, leidsid kirjanik ja filmirežissöör Imbi Paju ning lastepsühhiaater ja psühhoterapeut Anne Kleinberg. Empaatiatunde arendamise asemel kiputakse sageli hoopis soovitama, et kasvata paksu nahka, märkis Paju.
Sadade intervjuude põhjal eestlastega on tema sõnul täheldatav kollektiivne muster: häbi fenomen, mistõttu peetakse paremaks halvast vaikida ka siis, kui seda teha ei tohiks; uskumus, et me peame olema tugevad; materiaalse maailma tähtsustamine.
Oma perekonnalugudele ausalt otsa vaatamast takistab soov idealiseerida oma vanemaid ja püüd vähendada isiklikku traumat, kuid vaikimine hoiab kogu ühiskonda traumas. Kõnelejad leidsid, et oluline on rääkida tõtt – Eestis tuleks kodanikujulgust kasvatada.
Peapiiskop Urmas Viilma märkis, et paraku on ka ristiinimesed need, keda meie ühiskonnas marginaliseeritakse ja sildistatakse – üks maailm on see, kus me kristlastena ise elame, ja teine see, kui kristlasi „meediaareenil“ kunstlikke vastasseise luues instrumentaliseeritakse. Peapiiskop tunnistas, et selline suhtumine teeb vahel haiget. Ta lisas, et elu ei ole siiski must ja valge, ka mitte kristlaste jaoks.
Oma osa mõttevahetusse andsid ka poliitikud. Konverentsi avanud sotsiaalkaitseminister Kaia Iva rõhutas mõtlemise olulisust turvatunde loomisel ja hoidmisel. Arutlusringis osalesid justiitsminister Urmas Reinsalu (Isamaa), Enn Eesmaa (Keskerakond), Vilja Toomast (Reformierakond), Helmen Kütt (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ja Henn Põlluaas (EKRE).
Sõnavõttudest koorus välja, et ehkki omavaheline verbaalne võitlus on poliitikasse sisse programmeeritud, saab siiski vältida sildistamist, solvamist ning haiget tegemist. Andestamine ja enese vigade tunnistamine ning vabandamine peaks omaseks saama ka poliitikutele. Eesti rahval tervikuna on aga õnneks terve hulk konsensusväärtusi, mille nimel ühiskonnas austavat dialoogi pidada.
Regina Hansen,
konsistooriumi avalike suhete spetsialist

Konverents „Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini“ on järelvaadatav Kuressaare Pereraadio Pildiraadios.

Pildigalerii:

Perekeskuse juhataja Pia Ruotsala (vasakul) ja sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. Minister rõhutas mõtlemise olulisust turvatunde loomisel ja hoidmisel.

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)