Esileht » Uudis » Uudised »

Konverents küsis ja vastas

30.11.2011 | | Rubriik: Uudised

Konverents lõi võimaluse ka kirikumuusikute omavaheliseks keskusteluks ja mõttevahetuseks. Mari PaenurmIlze Sprance andis konverentsil ülevaate Läti kiriku uue lauluraamatu sünnivaludest. Kaisa Kirikal
Tallinnas peeti konverentsi «Quo vadis, kiriku laulu- ja palveraamat?», mis tõi kuulajaini eri maade kogemuse, andis tuge ja pani kaasa mõtlema.



Lisaks konverentsil peetud põnevatele ettekannetele saadi osa arutlusringist, lauldi koos nii kõige popimaks kui viie viimase hulka hääletatud lauluraamatulaule ning osaleti ühisel pidulikul jumalateenistusel toomkirikus.
Konverentsi avasõnas rõhutas piiskop Einar Soone eestlaste laulurõõmu ja vajadust selle järele ka ühiskonna keerulistel aegadel.
Ootuste ja vajaduste sõlmpunkt
Ettekannete otsa tegi lahti Pille Raitmaa, kes kõneles siinse koraalilaulu arengust kuni tänapäevani, laiendades puhtmuusikalist maitset ja suundumusi ka ajaloo ulatuslikuma mõtestamisega ning teiste rahvuste mõjuga siinsetele arengutele.
Idee omaaegsest Punscheli-järgsest koraalilaulu restauratsiooni ideest kui rütmiseeritud laulude taastamisest näis osale kohalviibijaist ka praegu sobivat.
Jenni Urponen andis ülevaate Soome kogemusest lauluraamatu värskendamisel ning kõneles nii selle kujunemisest kui populariseerimisest eri viisidel. Teadupärast on põhjanaabritel peale 1986. aastal väljaantud lauluraamatu palju lisavihikuid. On sümpaatne, et lauluraamatu arengu protsessi on kaasatud peale vaimulike ja kirikumuusikute veel teiste valdkondade esindajaid.
Piiskop Brian Castle jagas anglikaani kiriku kogemust, kus hulk laule on saadaval eri konfessioonide lauluvaras ning neis leidub palju kirikulaule, mida sageli kirjeldatakse kui rahvalaule või võitleva koguduse rahvalaule. Castle soovitas arengutes vaadata ka n-ö tagavaatepeeglisse, et hästi teel püsida.
Ilze Sprance, Läti kiriku muusika- ja liturgiaosakonna juhataja, kõneles lõunanaabrite kogemusest olukorras, kus uus lauluraamat on praktiliselt juba koos, ees seisab pikk töö materjali teoloogilisel analüüsil, mis ettekandja arvates kujuneb pikaks protsessiks. Ka lätlaste senine lauluraamat on 1992. aastast, selle koostasid toona Välis-Läti kiriku esindajad USAs.
Martin Bartsch, nõunik Saksamaa Kurhessen-Walde­cki Evangeelsest Kirikust, kutsus oma ettekandes looma küll uusi laule, kuid ootuses, et need on heal tasemel, ilma teoloogiliste lihtfraasideta ja keeleliste banaalsusteta.
Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees Tuuliki Jürjo esitles uurimust siinsete kirikumuusikute ja kiriku kaastööliste hulgas, mis andis pildi, ehkki küll mitte väga suurte üldistuste jaoks (n = 40).
Kuidas edasi minna?   
Vastanute hulgas oli ilmselge huvi võtta kasutusele enam tänapäevast eestimaist vaimulikku repertuaari (78% senise lauluraamatu lauluvarast on saksa päritolu).
Nimetati ka, et eri tähtpäevade ja sündmuste tähistamise jaoks kirikus võiks olla laiem repertuaar. Vastajad valisid ka oma lemmiklaule ja neid, mida kas ei tunta või ei soovita laulda. Lemmikutena toodi välja 88 laulu.
Marko Tiitus, kes enda sõnul avaldas eelkõige oma isiklikku arvamust, juhtis tähelepanu vajadusele arvestada eri suundumuste ja praktikatega meie kirikuis, tuues välja, et lauluraamatu ettevalmistamine on pikk protsess ja nõuab paljude inimeste jõupingutusi.
Tiitus rõhutas, et KLPR on koguduseliikme jaoks ning võiks pakkuda eri vorme ning kõnetada inimest tema elukaare eri etappidel.
Ta nimetas, et kirikulaul võiks toetada Jumala sõna paremat tundmist, olla toeks liturgiale ja selle mõistmisele ning ehitada ja süvendada koguduseliikme regulaarset palve- ja usuelu ka väljaspool kirikuhoonet ja avalikku teenistust.  
Ühises arutlusringis, mida Marko Tiitus ka juhtis, osalesid veel Mart Jaanson, Eerik Jõks, Einar Soone, Pille Raitmaa, Tuuliki Jürjo ja Gustav Piir. Tõdeti, et kui uue lauluraamatuga kohe alustada, oleks mõistlik algust teha vihikutega, mille elujõudu võiks siis praktikas ka proovida.
Mart Jaanson tõi välja, et kahtlemata võiks lauluraamatu sünd olla nii suur kultuurisündmus, et see ärataks neidki, kes seni pole kiriku juurde tulnud.
Eerik Jõks kõneles vajadusest hea koguduselaulu, aga eriti hea vaimuliku laulu järele. Ühiselt leiti, et ükskõik millal uue lauluraamatu kallale asuda, tuleb varuda aega ja kannatlikku meelt.
Suurepäraselt korraldatud konverents Eerik Jõksi eestvedamisel lõppes missaga toomkirikus, kaasa teenisid emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, piiskopid Soone ja Castle, praost Tiit Salumäe ning õpetajad Urmas Viil­ma ja Gustav Piir.
Musitseerisid Kadri Ploom­puu, Mart Jaanson, Rein Kalmus ja Maris Lend, laulis KMLi projektkoor Riho Ridbecki, Hageri koguduse kammerkoor Lambertus Sig­rid Põllu ja Merle Libliku ning misjonikoor Maarja Vardja juhatusel. Kaastegev oli ansambel koosseisus Tero Ruotsala, Lauri ja Mirjam Pihlak ning Siret ja Daniel Reinaru.
Mari Paenurm

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)