Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Konverents „Konfliktist osaduseni“: teel ühtsuse poole

04.10.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Reformatsiooni juubelit tähistavad aastal 2017 luterlased ja katoliiklased ühiselt. Niisugusele selgusele oli jõutud juba aastaid varem ning selleks sai tehtud ka ettevalmistusi, milleks on aastal 2013 valminud teoloogiline seletus „Konfliktist osaduseni“.

Ühiselt tegutsemine eeldab ühise lähtekoha leidmist ning ühise eesmärgi püstitamist. Mõistetav, et kunagiste tüliteemade selgeksrääkimine kuni konsensusele jõudmiseni vajab mitte ainult teoloogilist suutlikkust, vaid ka poliitilist tahet. Konsensuslik „Konfliktist osaduseni“ selgitab, et aastal 2017 ei tähistata mitte lääne kiriku lõhenemise aastapäeva, vaid – kuna katoliiklastel ja luterlastel on nende usus nii palju ühist – võidakse olla üheskoos tänulikud evangeeliumi ühiselt jagatud rõõmus ning palvetada kirikute ühtsuse eest.
Luterlased kahetsevad reformatsiooniaja sündmustes tehtud vigade pärast ja katoliiklased kahetsevad oma vigu. Kuid reformatsiooni juubel pole pelgalt lepitust otsiv tagasivaatamine; see on, vähemalt „Konfliktist osaduseni“ kui ka Lundis koostatud ühisdeklaratsiooni seisukohalt, edaspidiseks enesele kohustuse võtmine ülesandes üheskoos kuulutada Kristuse evangeeliumit.
Reformatsiooni juubeli ühine tähistamine tõemeeles sai kinnituse 31. oktoobril 2016. aastal, kui paavst Franciscus ja piiskop Munib Younan koos teiste piiskoppide ja kirikurahvaga palvetasid üheskoos Lundi katedraalis; peapiiskop Urmas Viilma ja piiskop Philippe Jourdan viibisid nende sündmuste juures.
Peapiiskop Urmas Viilma tunnistas seepeale, et kaks kirikut on nüüd ära leppinud. Piiskop Philippe Jourdani kogemuseks oli, et „sõber ootab sind“. Kindlasti kuulub siira sõpruse juurde see, mida on väljendanud „Konfliktist osaduseni“: partnerid vaatavad esmalt, mis on neil ühist, ning alles siis kaaluvad nad oma erinevuste tähenduslikkust.
Luterlaste ja katoliiklaste puhul kehtib, et rõhuasetuste erisused mitme olulise teema puhul, nagu näiteks õigeksmõistuõpetus, pühakirja ja traditsiooni mõistmine jm, ei nõua iseenesest kirikute lahusust, nagu see on praegu. Pealegi, millistest „kirikutest“ saab olla jutt, kui usutakse ja tunnistatakse, et nii luterlased kui katoliiklased kuuluvad ühte ja samasse Kirikusse – Kristuse ihusse.

Nagu Augsburgi dispuudid
Konverents „Konfliktist osaduseni“ tõotas kujuneda Eestimaa kirikuloo jaoks tähtsaks, nõnda et hea tahtmise korral võib võrrelda reformatsiooniaja dispuutidega, nagu neid peeti Augsburgis reformatsioonisündmuste keerises. Tänapäevastest kõnelustest oodatakse, et need viivad suuremale üksteisest arusaamisele ning et neil on ka praktilist mõju edasisele kirikuelule.
Professor preester Philip Goyret Rooma Püha Risti Ülikoolist võttis ettekande teemaks Martin Lutheri 95 teesi ning sellega seotud poleemika indulgentsidest ehk patusüü andekssaanute ajaliku patukaristuse amnestiast. Katoliiklaste uurimissuundades on uued võimalused avanenud koos sellega, et XX sajandi II poolel muutus Lutheri kuvand katoliiklaste jaoks – hereetikust ja kiriku lõhestajast on saanud kiriku usuõpetaja.
Koos sellise ümberhindamisega on tänapäevane katoliiklus jõudnud Lutheri-aegsest indulgentsiteooriast arusaamani, mis võimaldab rääkida purgatooriumist mitte kui karistuskohast, vaid näeb selles igati igatsetavat puhastumist enne püha Jumala palge ette astumist. Niisugust uuendatud indulgentsiõpetust tuli professor Goyret pakkuma tänastele dialoogipartneritele, luterlastele Eestis, kirikute osaduse süvendamise märgina reformatsiooni juubelil.
Professor dr õpetaja Thomas-Andreas Põder (EELK Usuteaduse Instituut / Tartu Ülikool) pühendas oma ettekande dokumendile „Konfliktist osaduseni“. See on dokument, mis võtab kokku pika käidud tee alates Vatikani II kirikukogust (1962–1965) kuni reformatsiooni juubeli üheskoos tähistamiseni.
Ühtsust otsides on jõutud sõnastuseni „diferentseeriv konsensus“, mis tähendab osaduse eristavat üksmeelt ja mis omakorda tähendab seda, et kirikute erinevused on küll tõsiseltvõetavad, kuid need erinevused ei ole enam vastastikku õpetusliku hukkamõistu ajendiks ega pea seetõttu lahutama katoliiklasi ja luterlasi.
Kui niisuguse teoloogilise vastutustundega tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva ning otsitakse jätkuvalt kirikute nähtavat ühtsust teel täieliku kirikuosaduse poole, siis avaldub kirikute kristlik identiteet – ning see realiseerub Jeesuse Kristuse üheskoos kuulutamises.

Piiskopid
Kaasettekanneteks said kirikuosaduse teemal sõna pastor dr Meego Remmel vabakiriklikust perspektiivist ja metropoliit Stefanus õigeusu perspektiivist. Konverentsile saadeti mitmeid tervitusi – Tallinna linnalt, Saksa suursaadikult Eestis, siseministrilt.
Piiskopid andsid kõnelustele raamistiku. On märkimisväärne, et peapiiskop Urmas Viilma, tuginedes aastal 2016 Lundis toimunud roomakatoliku ja luterliku maailma juhtide kohtumisele, kinnitas reformatsiooni juubeli ühise tähistamise väärtust selles, et viia edasi kirikute ühist evangeeliumi kuulutamist Eestimaa rahvale. Piiskop Philippe Jourdan, meenutades samuti Lundis toimunud suurt pööret kirikutevahelises suhtluses, rõõmustas selle üle, et parem üksteisemõistmine Eestimaal tugevdab kirikuid.
Piiskopid olid osalejad konverentsi arutlusringis koos peaettekandjatega ning juurdekutsutud ekspertidega professor Mihhail Lotmaniga ja professor Rein Veidemanniga. Doktor Eerik Jõks küsis otse: kas reformatsioonini viinud situatsioon võiks tänapäeval korduda? Kas kirikute nähtava ühtsuse otsimisel hakkab midagi muutuma meie vaimulikkonna ja koguduste käitumises? Kuidas on armulauaosadusega?
Arutledes tunnistas piiskop Philippe Jourdan kirikute vastastikuse rikastamise võimalusi ja vajadust, olgu selleks näiteks arusaadavam pühendumine Piiblile katoliiklaste jaoks või adoratsiooni saladuste õppimine luterlaste jaoks. Peapiiskop Urmas Viilma nimetas ühisest armulauast hoidumist praeguse kirikukorra tingimustes respekti väljenduseks teise kiriku õpetuse ja arusaamade suhtes (olgugi et armulauaõpetuses on fundamentaalne ühtne arusaam ning erisused luterlaste ja katoliiklaste vahel ei lahuta neid Kristusest osasaamisest armulauas, nagu seletas Thomas-Andreas Põder).

Vastutustundlik käitumine
Piiskop Philippe Jourdan ja peapiiskop Urmas Viilma juhtisid õhtust ühispalvust Tallinna Kaarli kirikus. Palvus kulges tänumeeles ühise usu ja üksteise leidmise pärast ning ühtlasi meeleparanduse vaimus, kus kasutati võimalust kahetseda ja teineteiselt andeks paluda minevikus tehtud ülekohus, selleks et mälestused võiksid saada puhastatud ja lahutavad müürid maha võetud.
Kuulutati välja viis imperatiivi, mis peavad juhtima katoliiklasi ja luterlasi ühtsuse poole ning Jeesuse Kristuse evangeeliumi väe ühiselt esitamisele meie aja jaoks. See kõik kätketi eestpalvetesse: Armastuse Jumal, Sinu Poeg Jee­sus teeb meie vahel nähtavaks armastuse saladuse. Tugevda meie ühtsust, mida ainult Sina meie erinevuses alal hoiad.
Ingmar Kurg, dr theol

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)