Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kontuurid palverännuteelt Santiago de Compostelasse

04.02.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Tauno Toompuu palverännuteekonna otsas, Santiago de Compostela katedraali ees. Erakogu

Santiago de Compostela Hispaanias on eriline paik. Ja vägi on kogetav. See on elusa teekonna vägi. Aastas jõuab sinna pärale üle 200 000 ränduri.

Astud sammu, tähendus, võid lõpetada. Umbes nõnda võiks kirjeldada palverännaku teekonda. Tähendus teeb selle eriliseks. Ja lõpuks ei olegi kõige tähtsam, kui pikk on su tee ajaliselt või vahemaalt ja kuhu sa täpselt pärale jõuad. Loeb see, kuidas sa oma teekonda oled suutnud mõtestada. Tõsi on küll see, et pikemal teekonnal on mõtestamiseks aega rohkem. Ja on paiku, mis inspireerivad enim. Jeruusalemm, Rooma, Santiago de Compostela, Viru-Nigula …
Siinkirjutaja ilusaimad hetked piirduvad kahe viimasega. Võib-olla sellepärast, et neis on seda lihtsust, mis on nii vajalik, et kogetu saaks olla siiras ja tõsiselt võetav. Viru-Nigula iidne Maarja kabel ei ole midagi väga erilist. Varemed. Aga sinna saab kulgeda. Jalgsi. Rakverest minnes umbes 25 km. Ja sellel paigal on ajaloo vägi. Kui Maarjamaa ilu ja valuga kohtumist igatsed, siis asu sellele teele.
Santiago de Compostela Hispaanias on eriline paik. Ja vägi on kogetav. See on elusa teekonna vägi. Aastas jõuab sinna pärale üle 200 000 ränduri. Ja teekond jääb enamasti 100 ning 900 km vahele. Elusaks teevad selle teekonna just need rändurite hulgad. Ja ilusaks. Sest igaühel on põhjus minna. Vist enamiku sammudes on tähendust.
Miks käiakse palverännuteel? Üks 78aastane New Yorgi daam kõnnib oma väga haigeks jäänud jalgadega 5, vahel 10 km päevas. Tal on kaasas tema lähedaste hiljutised surmad, lapselaps, kes iial enam terveks ei saa, hirmud, millega ta kogu oma elu on võidelnud. Ja ta ei jäta pooleli, kuigi on raske. Sest tähendusi on nii palju.

Enamasti ei ole inimesed palverännakul eriti religioossed. Ega ammugi kristlased. Suur osa neist ei tegele mitte Jumala, vaid iseendaga. Ja tänu jumalale, keegi ei näe eriti palju vaeva, et muuta seda teekonda vaimulikumaks. Kõik on nii lihtne. Ka Jumalaga kohtumine. Mis sellest, et kirikud on enamasti kinni ja need, kellega õhtul öömaja jagad, ei ülista, palveta ega kõnele Jeesusest.
Selle kiuste või siis tänu sellele tunned, et oled üle paljude aastate taas tõelisel jumalateenistusel. Kirikuks on karjatarad, altariks lambapabulatega kirjatud rajad ning taevast laskub redel, mida mööda käib ingleid üles ja alla lehmakellade helinat kuulamas.
Siiski on ka usklikke. Kõnnin mõned päevad koos endisest katoliiklasest zen-budistiga. Tema õpetab mulle Kristust. Mina räägin zenist. Osa usklike usk on kadunud. Neilt õpin Jumalat tundma. Ja siis on neid, kelle suhe religiooni on ülimalt intiimne ja õrn. Neilt õpin inimeste kohtlemist. Ja siis on neid, kes midagi usust ei tea. Saan aru, mida tähendab puhtus.

Inimestega tekib palverännurajal imelik suhe. Enamasti on see mitte millekski kohustav. Näed kedagi teel, kõnnid temaga koos mõned minutid, tunnid või päevad ja võid minna, ilma et te iial kohtuma peaksite. Vahel ei küsita teineteiselt nimegi. Rääkimata aadressist.
Kord sörgin ühe hispaanlasest mehega terve päeva Baskimaa mägedes. Sattusime ühte, sest temal oli uduses hommikupimeduses edasi aitav lamp, minul veel mitte. Pärast on ammu valge, aga meie hoiame kokku. Mina ei räägi sõnagi tema keelt. Tema ei oska ühtegi võõrkeelt.
Palverännuteel vaikima ei pea, aga võib. Ja see on tänapäeva rääkijate maailmas kui paradiis. Pärast mõnda tundi selles paradiisis tundub, et rääkima ei pea ega võigi. Sest nii on kõige parem. Kui Jeesusega koos kõnniti sadu kilomeetreid, kas siis oli palju sõnu? Ma ei usu. Kristus kõndis. Kristus vaikis. Jüngrid õppisid.
Mõne inimesega saad aga nii lähedaseks, et südames on valu, kui päeva lõpuks taipad, et teie teed ongi lahku läinud. Tema on mujal ja sina iga päevaga veel kaugemal. Seal tunned end linnuna, kes saab võimaluse laulda vaid ühe laulu. Või ämblikuna, kellel ongi vaid üks võimalus kududa see ainumas võrk. Sel hetkel tahaks öelda ilusti. Ja kohe tahaks öelda halvasti. Ja saad aru, et oled inimestega seotud juba enne, kui Aadamale elu anti. Ja see on ilus. Ja natuke ka valus.
Teel kohtad teisigi. Ja kõik räägivad sinuga. Kastanimuna jutustab endaksjäämisest ja pilvega kudrutav mägi armastuse lihtsusest. Kivikonarusi paitav jõgi kõneleb valust ja kuivanud puuleht alandlikkusest. Läbi hommikuuduste külade minnes kireb sulle kukk buen camino (head teed, vana hispaaniakeelne soov palverändurile – T. T.) ja talude väravais hauguvad koerad peregrino, peregrino (palverändur hispaania keeles – T. T.). Saad aru, et kõik on sinu poolt. Ja sinust on saanud nende vend.

Palverännuteel ei ole liiga pikki teid. Kui mõni kipub venima, siis saad aru, et põhjuseks pole mitte tee pikkus, vaid sinu meele lühidus. Ja siis on põhjust harjutada meele parandamist. Kui oled õnnestunud, hakkad teedel lendama. Kuigi jalad on tulivalusad ja ilm tiine laisast palavusest. Ei ole ju kuivanud puulehelgi raskust. Nagu tühjaks saanud jooginõulgi. Annad end ära ja edasi läheb palju kergemaks.
Mõtlen ka loobumisest. Siis, kui on väga valus. Löön käega päralejõudmise mõttele ja taipan kohe, et alles nüüd algas palverännak. Nõrk lööb poolel teel käega. Tugev alustatuga lõpetab. Tugevaim tunneb ära enese tee. Ilma mureta eelseisva pärast naudid igat sammu, käänakut ja kaldale jõudmist. Ilma mureta homse pärast naudid kohalolemise hetke. Jeesus õpetab, tee tuletab meelde.
Vanal teelejäänud bambusevõsal on mulle loovutada üks toigas. Just sobilik palveränduri kepiks. Pikalt olen tänulik ja palvetan võsa eest. Ja harjutan palveränduri kepiga kõndimist: klops … klops … klops … klops … Umbes nii, iga viie sammu tagant lööb taas kõlksuga elukell.
Jeesus keelas oma jüngritel lisaks pagasile ka kepi kaasa võtmise. Kepiga saab end kaitsta hulkuvate koerte eest. Ja viibutada üle sillatu oja. Samas kergendab rändurikepp jalgadele rõhuvat raskust. Jeesuse meelest ei peagi teekond lihtne olema. Jätan oma toika mõne päeva pärast ühe posti najale tee ääres. Ehk mõni järeltulija tahab proovida ja valida enese tee.

Ühel teeserval on keegi raiunud kivisse hispaaniakeelsed sõnad: un camino, una vida (üks tee, üks elu – T. T.). Lappan oma poolel teel ostetud sõnastikku ja lisan kolmanda rea – un despertar, lootuses, et see sõna ikka tähendab ärkamist.
Just äratus on see kogemus, mille jaakobitee oma austajatele pakub. Äratus mugavuse unest ja rahulolu ulmast. Äratus päris maailma. Üksindus on üksindus. Valu on valu. Teesklusel kaob tähendus. Tehtud naeratusele pole ühtegi aplodeerijat. Kuhu sa põgened? Ainus, kellega heitled, oled sina ise. Peegel muutub kirkamaks.
Lõpuks jääb vaikuse väntorel seisma ja satud sinna, kus sa pole enam oma kaaslastega, vaid paljude võõrastega. Jõuan 911 km ja 27 päeva pärast Irunist alustamist Santiagosse. On frantsiskusepäeva udune hommik. Linnulaul lämmatab automüra. Ideaalide päikesesüsteem võtab üha selgemat kuju.
Santiagol on päralolemise heli. Katedraali esisel Obradorio väljakul, kuhu rändurid kõik välja jõuavad, on otsimise lõhn. Kolm päeva käin seda nuusutamas. Istud maas ja oled päral ja hingad.
Santiago de Compostela katedraal on suur. Krüptis näidatakse kasti apostel Jaakobusega. Võid vaadata. Aga ei pea. Vana, kasutuselt kõrvaldatud altari kohale saab ka ronida. Seal võid kallistada apostel Jaakobuse kuju. Palju väärismetalli ja kalliskive. Mõtled, kui mitu kalliskivi mahuks sinu peale. Või kui suurt kirstu su ihu lõpuks vajab. Elu näib imelikum, surm tegelikum.
Kõige olulisem on aga see, et seal sa võid kogeda teekonna väärtust. Isegi nii ebasiirana tunduv kullast kiiskav koht saab mõnusaks. Sul on hea olla. Tulemise pärast on sul siin hea olla. Ja seepärast võid jälle minna. Kui Meister ütleb, et õndsam on anda kui võtta, siis palverändurile on õndsam minna kui tulla. Sest tegelikult on jumalariik teel.

Mõtlen, et kunagi läheks teele tagasi. Valiks mõne teise raja. Lühema. Või siis ehk hoopis pikema. Nagu ikka, jääb lahkudes igatsus. Ühtepidi tahad, et lõpud oleks olemata. Teistpidi võiks ikkagi sündida midagi uut. Kuidas on nii võimalik iial rahul olla?
Lõpuks meenub, et sa oled palverändur. Sa ei ole tegelikult jõudnud veel mitte kuhugi, ometi oled käinud kõikjal. Juba esimesest sammust oleks piisanud, et päral olla. Ja ka sajast aastast teel ei piisa, et kuhugi jõuda. Oled teel.
Jeesust kummardama tulnud targad olid tõelised palverändurid. Tulevad ja tassivad kaasas kulda, viirukit ja mürri. Jätavad selle Jeesuse juurde. Nagu jaakobitee palverändurid, kes oma sokid või saapad või päevaraamatud ära põletavad. Jeesusele. Või siis Atlandi ookeani tuultele. Peaasi, et lahti saaks.
Targad toovad annid ja lähevad tagasi. Palverännakult minnakse alati tagasi. Mitte kunagi ei ole palverännak koju minek. Palverändur peab alati oma päralejõudmise lummast lahti rebima, et tagasi minna. Ja ta läheb alati teist teed. Sest ta ise on saanud teiseks. Nagu targad hommikumaalt.
Palverännutee on alati seesmine tee. Rändur leiab selle raja otsa mõne kivi veerelt, kes on selgeks saanud kohaloleku oskuse, või lihtsalt uduga täidetud hommikuvaikusest. Võid pärast kodus rääkida lugusid ja näidata pilte. Aga mitte see pole tähtis. Ega ka see, et ühe unistuse oled teoks teinud. Teistele seda hästi rääkida ei saagi. Visandad vaid kontuure. Ise aga näed rohkem. Näed värve. Ja värvides Jumalat.
Tauno Toompuu

Kristlaste palverännaku paigad
Jeesuse Kristuse eluga seotud paigad, eriti Jeruusalemm, apostlite ja pühakutega seotud kohad.
Traditsioonilisteks sihtkohtadeks on ka Rooma, Fátima ja Lamego Portugalis, Lourdes Prantsusmaal ja Santiago de Compostela Hispaanias, Częstochowa Poolas, El Rocio Andaluusia lääneosas Hispaanias, Gua­dalupe Mehhikos, Sainte-Anne-de-Beaupre Quebecis Kanadas, püha Athose mäe kloostrid Kreekas, püha Katariina klooster Siinai mäe jalamil Egiptuses, David Garedža koobasklooster Gruusias, Valamo klooster Venemaal.
Eestis on tuntud palverännakute paikadena Padise klooster, Vastseliina linnusekabel ja Viru-Nigula Maarja kabel.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)