Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kontsert kahe noore solistiga

25.01.2006 | | Rubriik: Kultuurielu

17. jaanuaril oli Tallinna Kaarli
kirikus järjekordne muusikaõhtu, mis muusikasõpru kuulama meelitas.

Tallinna kirikute muusikaõhtud on üldse
tunnustust väärt. Väärt muusika ja väärt esinejad. Rahuldab ka neid, kes
harjunud Estonia kontserdisaali, raekoja või Kadrioru lossiga. Kuigi esinejad
pole alati just kõige tuntumad nimed.

Mida näiteks ütlevad meile nimed Kristiina
Under ja Roman Petuhhov? Nemad kõnesoleval kontserdil Kaarli kirikus
soleerisidki. Sopran ja trompetist. Koolitatud häälega laulja ja ilusa tooniga
pillimees, kes Kaarli kiriku akustikasse päris kenasti sobisid.

Lüüriline trompet

Ülesanne, mille nad endale olid võtnud,
polnud just mööda minnes  täidetav: T.
Albignoni trompetikontsert g-moll, aariad G. F. Händeli oratooriumist
«Messias», J. S. Bach, L. v. Beethoven, F. Schubert, A. Rubinstein. Viimastelt
küll lühipalad, aga igaüks neist traditsioonide tundmist ja tõsist lähenemist
vajav.

R. Petuhhovile sobisidki kõige rohkem just
lühipalad. Võiks isegi öelda, et ta on lüürik trompetil. Parimana jäi meelde
kontserdi lõpupalaks asetatud muusikaliselt detailselt läbimõeldud  Rubinsteini «Meloodia». Südamesse minev oli
G. Caccini voolava meloodiaga kurb-mõtlik «Ave Maria». Kenasti kujundatud olid
ka Beethoveni «Larghetto» ja Schuberti hästituntud «Serenaad».

Rohkem võiks norida Albignoni «Kontserdi»
kallal, mis vajaks rohkem tehniliste peensuste kallal töötamist. Eriti viimane,
raskeim osa, kus kõige rohkem jäi kõrva tekstivääratusi ja käikude
kokkujooksmist.

Suuremat süvenemist ja täiuslikumat pilli
võimaluste ärakasutamist vajaksid Bachi soolo-menuetid. Peab aga ütlema, et
need palad kõlaksid paremini keelpillil ja trompetil on siin teoste bachilikku
olemust raske tabada.

Heakõlaline sopran

K. Under oli oma esinemises pearõhu pannud
aariatele Händeli oratooriumist «Messias», millele lisandus esitajale suuri
ülesandeid seadev A. Stradella ooperliku arendusega «Pieta, Signore». Viimane
jättiski kõige sügavama mulje, saades elamusliku tõlgitsuse osaliseks.

Raskusi ei teinud ka soprani jaoks üpris
madalad noodid. «Messiase» aariad pole vast küll nii mõjuvad kui koorid, kuid
nende esitus näitas, et lauljale on jõukohane ka osalemine klassikaliste
suurvormide ettekandmisel. Tähelepanu äratasid puhtalt kõlanud koloratuurid
aarias «Rejoice, rejoice».

Sel õhtul oli aga veel üks esineja, kes
tagasihoidlikult jäi vaid saatja rolli – Piret Aidulo. Tema ülesastumise
iseloomustamiseks võiks öelda nii, nagu oli tavaks meie eelmisel iseseisvusajal
– ta esines tuntud headuses.

Mati Märtin

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)