Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Konservatiivsuse sügavusest ja tulevikust

16.06.2021 | | Rubriik: Ühiskond

Meie päevadeks on sõna „konservatiivsus“ omandanud fiskaalse tähenduse, mida tal algupäraselt ei olnud. Kui keegi arvab, et kas riigieelarve või selle parandus on konservatiivne, siis tegelikult mõtleb ta seda, et eelarve on tehtud väga kokkuhoidlikult, võimalikult väikese laenukoormusega riigi tulude suhtes ja väga range suhtumisega riigipoolsetesse sihtrahastutesse. 

Peamiselt tulenevad sellekohased sihtotstarbelised finantseeringud rahvusvahelistest koostööprojektidest, nagu näiteks Läänemere Raudtee või Elering AS, kuid nad võivad olla ka regionaalsed nagu Euroopa Liidu toetus Ida-Virumaale selle praegustes piirides või koguni punkthaavalised, nagu näiteks Narva kesklinn. 

Isegi kui konservatiivsuse fiskaalne külg oleks sel kujul, nagu eespool kirjeldatud, ajalooliselt arusaadav, on see külg ometi juba vananenud, sest laenuraha osakaal on rahvuslikus, kuid ka rahvusvahelises majanduspoliitikas sedavõrd suur. Mitte nii suur, et inflatsioonist oleks saanud rahaline massihävitusrelv, aga ikkagi suur määral, mis enam ei distsiplineeri ei ettevõtteid ega riikegi.

Algupäraselt tähendas „konservatiivsus“ sootuks muud, nimelt XVII sajandi inglise kuningriiklust, mis ei leppinud absolutistliku monarhia kaotusega kuningas Charles I (1600–1649) isikus ja mida ei rahuldanud ka parlamentaarne diktatuur Oliver Cromwelli (1599–1658) juhtimisel. Tekib küsimus, miks. 

Vastus küsimuse esimesele poolele on võrdlemisi lihtne: nii kodusõdadeks kui ka lahinguteks väljaspool Briti saari vajas Charles I raha, mis tähendas, et oma vara üle ei otsustanud mitte selle omanik ehk ennekõike maa-aadel, vaid maksukoguja ja tema majesteet ise. Senjöör kaotas seeläbi oma autonoomia, mille ta oli välja teeninud ning mis sõltus rohkem maaomandi asukohast ja isanda sissetulekutest kui maaomandi suurusest. 

Vastus küsimuse teisele poolele ei ole palju keerulisem: parlamentaarne diktatuur ei sisaldanud endas monarhi kohustusi leppida pärimisõigusliku aadliga üle riigi näiteks maksupoliitikas kokku. Kompromissini jõuti alles Kuulsa revolutsiooni (Glorious Revolution) käigus aastal 1688, mille tagajärjel välistati mõlemat tüüpi diktatuurid. Inglise parlament ei saa olla enam absoluutse diktatuuri kehastuseks, ning monarhil puudub võimalus otsustada kõige üle ainuisikuliselt.

Täitsa selge, et inglise konservatiivsust pole võimalik Eesti olevikku üle kanda. Meil ei ole kuningriiklasi ja nüüdisaegsetest seisustest on meil kõige arvukam, ma arvan, alamkeskklass. Seda klassi iseloomustab kõige rohkem elamine tarbimisühiskonna reeglite ja normide järgi. 

Ega see ei tõesta veel, nagu oleks konservatiivsus eriline ideaal – kuigi on valdkondi, kus see toimib, näiteks õppimine põlvest põlve samas õppeasutuses või elamine linnas avaras korteris ja tarvidust mööda maalgi, kus tüki juurde kuuluvad omaette eluruumid ning park koos viljaaiaga. 

Kuna säärane konservatiivsus on küllalt kulukas, siis võib kergesti sugeneda meie ellu pettekujutlus, et klassikaline konservatiiv elab nagu rikas koi ja hoiab oma seisuslikust kuuluvusest väga tundlikult kinni. Tõeliselt on selline koi telefilmi-konservatiiv, mitte aga üks erakonna Isamaa lihtliige. See, mida reaalne konservatiiv ei taha, on arutu pillamine ning elu edendamine tõusikule omasel viisil, järelikult upitades ennekõike iseennast.

Märksa täpsema pildi saame konservatiivist siis, kui jälgime konservatiivi suhteid oma naabritega ehk seda dimensiooni, mida meil väga tihti nimetatakse kogukondlikkuseks. Nii tarvilik kui hea naabrus ongi, võib ta samas olla äärmiselt juhuslik. Märksa püsivam on hoopiski mõtteliselt seotud inimeste suhtumine õigusesse ja kohtuvõimu toimesse, seega ka sellesse, kuidas kohtuvõim oma otsuseid põhjendab. 

Eestis on kujunenud halvaks kombeks arvata, et kohtulik otsus peaks olema ülimalt lakooniline – kui mitte just konkreetses süüasjas, siis õigusjärgsuses ja õigusteadlikkuse kasvatamises. Minu meelest on see vale, kuna esiteks ei pruugi kuriteo ennetamine karistuse kartusel alati õigusteadlikkust kasvatada ning teiseks on eksitus arvata, nagu oleks oportuniteet mistahes kujul õiglasem kui näiteks karistus tingimisi.

Neis asjus võivad tulla päevakorrale vägagi hulknurgalised probleemid. Olgu näiteks tütarlaste ja poiste õpetamine teineteisest lahutatud klassides või koguni koolides. Meil on see üldhariduskoolides minu teades ligikaudu kahe inimpõlve pikkune minevik, aga ulatub endiselt näiteks koorilaulukultuuri ning me ei pea seda vääraks. 

Kahjuks on see probleemiks koduses kasvatuses ja huvihariduses, millest mõlema suhtes oleks loomulik küsida, kelle ülesandeks mistahes pedagoogilise vea korrigeerimine õieti on. Ametnik võib muidugi viga märgata, kuid suhete poolest konservatiivi vaatekohalt on ühiskond vildakas, kui ametnik on tähtsam kui kodu. 

Muidugi võime suvalise ametniku jaoks joonistada just talle pasliku kastikese, ent see ei määra kuidagi kindlaks perekonna hoidmiseks nii vajalikku ettekirjutusvõimet lubada üht ja keelata teist. Selles võtmes on möödapääsmatu, et Eesti konservatiivsus mobiliseeriks ühiskonda märksa radikaalsemalt, kui seda on tehtud viimased kümmekond aastat. 

Keda me vajame? Näiteks inimesi, kes on suutelised arvutit ja elektroonilist turvalisust hooldama ning mitte erilise väljakutse peale, vaid korrapäraselt. Mis on niisuguse „arvutilukksepa“ peamised tunnused? Pidev täiendusharidus ja kõrge usaldatavus. Kui peame ootuspäraseks, et sõiduauto läheb tehnoülevaatusele täiskomplektselt, siis on absurdne, kui me nii strateegilise elektroonikaseadme, nagu tänapäevane arvuti seda on, jätame saatuse hooleks.

Jutt ei käi üksnes arvutitest. Jutt käib disproportsionaalsest tööjõuturust ehk inimestest, kellel puudub kompenseeritav ühiskondlik rakendus, olgu selleks või psühholoogiliste pingete maandamine. Ma möönan teatavates situatsioonides rühmateraapia otstarbekust, aga kogemus ütleb, et reaalselt on selles töös vaja viit kanalit: 1) kiri; 2) telefon; 3) otsesuhe; 4) avatud suhe; 5) ülesande iseseisev lahendamine. 

Mida äsjane viirusetalv näitas? Kõige halvemini oskab tänapäeva Eesti Vabariigi kodanik kirjutada kirju ja kõige saamatum on ta ülesande iseseisval lahendamisel. Seda arvesse võttes pean kõigiti põhjendatuks, kui konservatiivsus Eestis avarduks eriti hariduse vallas suuremasse mõõtkavva kui eesti koolikirjakeel, mille oskussõnaline külg on kahjuks väga auklik. Ma ei oska öelda, kuhu koolitunnid kaovad, ent näen, kuidas koolis õppimine on asendunud kooli läbimise ehk kiirmarsiga dessandi järel.

Mõistetavalt võib arutleda ka teisiti. Siis avaneb teeotsatäis ruumi väitmaks, et liberaalsus ongi eestlasele jõukohasem kui konservatiivsus. Kas me aga tõesti tahame, et lähituleviku Eesti oleks mediaanselt vaene, ja soovime rikkuse koondumist väheste kätte? Ma soovin siiralt, et ei, sest nii asümmeetriline vabariik oleks väga lihtsasti rünnatav. Ei olegi vaja tanke ega diversiooni, piisab ebavõrdsusest.

Peeter Olesk,

kirjandusteadlane ja poliitik

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)