Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Konservatiivsus võrdlevalt vaatekohalt

14.11.2012 | | Rubriik: Ühiskond

Aasta tagasi sain Hämeenlinnast ootamatu palve. Soomlasest pereisa, kes on aktiivne estofiil ja abielus pagulusest pärit saarlannaga, küsis, kas ma ei kirjutaks neile, kuidas okupeeritud Eestis tähistati jõulusid. Ta lubas mu läkituse kohalikele Eesti-sõpradele jõulupeol lausa ette lugeda.
Ei jõudnud ma tookord palvet täita, ent jäin mõtlema. Kuidas kirjutada jõuludest kui kodusest kristlikust kombest ühiskonnas, kus kõik fundamentaalsed põhimõtted, kannatus ja rõõm kaasa arvatud, olid vabaduse mõttes segi, isegi puruks tallatud?
Sama küsimus tekib ka konservatiivsuse suhtes, sest seda ei saa käsitleda väljaspool vaimulikku mõtlemisviisi selle doktrinaalsel ja ajaloolisel kujul. Esimene tähendab siin teatavat üldist põhimõtet, näiteks osavõtlikkust ligimese toimetulekus, teine maailma muutumist mingil ajavahemikul, näiteks võimukorraldust territooriumil, mis kuulub kellegi jurisdiktsiooni alla. Esimest võib ligendada filosoofiale, teist reguleerivad faktid, millest suur osa on nn üldajaloolised, sest nad puudutavad paljusid rahvaid ja riike. Enamikule meist on neid kaht kuju üsna jõukohane ühendada mõne juhtiva poliitiku eluloo kaudu, eriti kui see on lõplik. Siit siis sissejuhatuseks valik Saksamaa liidukantsleri Konrad Adenaueri (1876–1967) kasuks.

Konservatiivsus ja liberaalsus
Inglismaal on konservatiivsus ja liberaalsus eristatavad küllalt selgesti ning neid kui mõisteid võib tagasi viia juba 17. sajandisse nii ususõdade kui ka maaomandi poolest. Aktsepteeritud õigus otsustada talle kuuluva maa üle ise oli tollal nii jõukuse kui ka seisusliku iseseisvuse alus, mis on Eesti Vabariigi maksvas põhiseaduses sõnastatud kompromissina rahva ja üksikisiku vahel (§ 1, 19, 32, 33 jt).
Ususõdade osapooli määratleda on siiski raskem, kuna need olid seotud geopoliitiliste kaalutluste, õukondlike sidemete (nt Habsburgide dünastia) ja doktrinaarse fundamentalismiga (nt katolitsismi hegemoonia). Peajoontes pole aga vist eksitus väita, et 17. sajandi konservatiivsus tähendas Inglismaal sedasama katoliiklikku rojalismi, mis kategoorilisemas vormis algas Prantsusmaal juba Henri IV (1553–1610) valitsemisajal.
Soomes on liberaalsus jälgitav kergemini kui konservatiivsus. Nüüdseks on Liberaalne Rahvapartei hääbunud, sest puudub toetus tema alusele – riik olgu majandusest võimalikult lahutatud.
Prantsusmaal kuulub liberaalide etteotsa vasak- ja parem­äärmuse vahel kõikuv liberaaldemokraat Alain Madelin (1946), kes Rahvuskogu liikmena esindab bretoone. Prantsuse konservatiive ühendab kõige rohkem vahest mõiste ja mitte üksikisik, nimelt gaulle­ism president (1959–1969; astus tagasi) kindral Charles de Gaulle’i (1890–1970) järgi.

Sõjajärgsest Saksamaast
Igatahes järgneb eelnevast, et konservatiivsus põhineb rohkem võimu kehtivuse legitiimsusel ehk seaduslikkusel kui suval tõlgendada võimu oma äranägemist mööda. Ses mõttes oli liidukantsler Adenaueri roll sõjajärgsel Saksamaal duaalne: inglise konservatiivsuse alused ei toiminud, regiooniti oli halduskord väga erinev, põhiseadus kui ülimuslik õigusakt puudus ja samas tuli riik üles ehitada.
Vana põhimõte «cuius regio, eius religio» sõjajärgsel Saksamaal kehtida ei saanud. Põhimõte sai aluse Augsburgi usurahuga 1555 Rooma keisrite Ferdinand I (1503–1564) ja Karl V (1500–1558) vahel. Selle ühe tulemusena legitimeeriti Saksamaal kalvinism.
Nõukogude sõjaväeline administratsioon, aastast 1946 Nõukogude okupatsiooniväed Saksamaal kuni aastani 1994 ei kehtestanud oma piirkonnas aga Moskva õigeusu primaati.
Teiste sõnadega ei võinudki sõjajärgsel Saksamaal olla sellist konfessionaalset kompromissi, mida vajanuks olevik, ja konservatiivsuse sisus nihkus pearõhk 1) demilitarisatsiooni lõpetamisele, 2) Saksamaa taasühendamisele ja 3) üldise heaolu kasvule ning 4) sakslaste ja kollaborantide käitumisele hitlerlikul Saksamaal. Nagu teada, ei ole 1. ja 4. punkt neist lõpetatud. Kumbki punkt pole pelgalt pragmaatiline, sest esimesse on kätketud ka rahvuslik vabadus, neljandasse patt koos kahetsuse ja lunastamisega.

Lapsepõlve jõulud
Okupatsioonivõimude poolt rekvireeritud suvemajas, mille kortereid nimetati minu lapsepõlves kommunaalkorteriteks, oli meie pere (üksikema ja kaks last) kaasüürilise allüürnik, kelle päralt oli õieti ainult üks voodikoht. Majas kokku elas 12 inimest, ajuti isegi rohkem. Jõulusid peeti ühiselt «meie» korteris aastani 1958 ja siis võis rahvast koos külalistega koguneda ligi paarkümmend. Piiblilugusid ei jutustatud, ent lauldi nii eesti kui saksa keeles.
Nõnda kestis see ajani, mil selgus, et üks osalisi andis teiste eraelu üles. Ta ei olnud mingi agent, vaid pidi üle tänava elava umbkeelse miilitsakaptenist piirkonnavolinikuga rääkima ilmselt oma palgatöö tõttu, sest meie majas elas ta kui majahoidja. Sealt alates jäid jõulud rangelt perekondlikuks, kuid mis lapsele veelgi tähtsam – kui sinnani olid jõulud avameelsed ja rõõmsad, siis nüüd pöördusid nad sissepoole.
Adenaueri Saksamaal tundus see kõik alates nn denatsifitseerimisest olevat avalikum. Tõsi, alles meie päevil «avastasin» ma, et Stalin olevat juba 1952 pooldanud Saksamaa taasühendamist ja taotlenud Saksamaa finlandiseerimist neutraalse ning tervenisti demilitariseeritud riigina. Nõukogude juhtkond pooldas Saksamaa finlandisatsiooni kuni Berliini müüri langemiseni.
Kas Saksa kapitali ekspansioon Kreekasse on sama protsessi tagakülg, väärib uurimist omaette, küll on kindel, et Euroopa Ühendriikide ehitamisel muutub mõiste «poliitiline ligimene» uuesti väga teravaks.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)