Esileht » Arvamused » Arvamus »

Konservatiivsus ja vasakpoolsus

16.01.2013 | | Rubriik: Arvamus

Liidukantsler Konrad Adenauer (1876–1967) oli katoliiklane, kelle suhtes on korduvalt küsitud, kuivõrd ta seda tegelikult oli ehk kas ta oli oma usus range. Praktilise juristi ja hilisema munitsipaalpoliitiku ning riigimehena oli ta ennekõike pragmaatik, kes polnud teoloogiat õppinud rohkem, kui seda nägi ette tollane keskharidus.
Ta sai hariduse Kölni poistekoolis ja katoliiklikus gümnaasiumis (meie ütleksime «humanitaargümnaasiumi klassikalises harus»), mis andis korraliku ettevalmistuse vanades keeltes. Võib öelda, et Adenauer oli katoliiklane seepärast, et niisugune oli tema isapoolne kodune kasvatus.
Aastal 1933 seadis katoliiklus kui konfessioon Kölni ülemlinnapea ja Preisi Riiginõukogu esimehe Konrad Adenaueri väga keerulise küsimuse ette: kas toetada Adolf Hitlerit teel liidukantsleri võimule või järgida Rooma esimest piiskoppi paavst Pius XI-ndat (1857–1939), kes oli antifašist.
Adenaueri meelest olid Hitleril kõik õigused liidukantsleriks saada ning tema sõnastusest võib lugeda välja, nagu tuleks nende õiguste kasutamine Saksamaale ainult kasuks. Tollal see tähendas populismi.
Tegelikult ei ole konservatiivsuse põhimõisted niisugused, millel puuduks analoog teistsugustes ideoloogiates. Üks nendest on kokkuhoidlikkus (sks Sparsamkeit), millele radikaalses kalvinismis vastab Jean Calvini prantsuse emakeeles Ascèse ja Hollandis Ascese.
Eestikeelne lugeja võib asja olemuse mõistmiseks pöörduda Max Weberi (1864–1920) teose «Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim» tõlke poole (1993–1994 ajakirjas Akadeemia; tlk Jaan Isotamm, uuesti 2007 kirjastusel Varrak).
Adenauerile oli kokkuhoidlikkus vahend, mitte püsiv maapealne seisund, sest lähtudes vahendist kui paratamatusest taotles tema poliitika ikkagi seda ilmalikku heaolu, milleta majanduslik tugevus pole võimalik.
Konservatiivsus kui poliitiline puu ei ole tüvi, mille okste vahekaugust saab mõõta valemliku algoritmiga, sest inimeste omapära ja ajalugu tulevad vahele. Ajalooliselt on aga tõsi, et ka sotsiaaldemokraatia peab arvestama sotsiaalse turumajandusega kui ideoloogilise regulaatoriga elatustaseme hoidmisel, konservatiivsus ei tee seda sugugi üksi.
Praeguses Eestis on saanud kombeks käsitleda sotsiaaldemokraatiat kui meil valdavat osa vasakpoolsusest pidurina inimeste teel heaolu tõusule, unustades samas täiesti, kui lühike on see aeg, mille vältel iseseisev inimlaps üldse võibki heaolule pretendeerida ja mis on niisuguse pretensiooni hind.
Kui me väidaksime, et selle hinna kujundab alandlikkuse ehk tüpoloogilises mõttes pietismi ületamine, siis tuleb tunnistada, et ka sotsiaaldemokraatia on isesugune kompromiss, mis erineb konservatiivsusest seepoolest, et ta sallib usust taganemist kuni selle eitamiseni.
Sedasama kompromissi saab tõlgendada aga teistki moodi. Nimelt puudub sotsiaaldemokraatias erinevalt kristlikust demokraatiast nii fundamentaalne tunnus nagu ligimese lähedus või õieti ligimese mõiste üldse. Ma ei mõtle annetamist või heategevust, vaid pean silmas ligimese tunnustamist enesega samaväärseks.
Sotsiaaldemokraatia on olemuselt küll võrdsustav, kuid ta teeb seda ühiskonna huvides, mis on indiviidi suhtes tähtsamad kui inimese väärtus üksikult võetuna. Kristlikus demokraatias ühiskond nii määrav ei ole, sest paraku võib ühiskond lubada vigu, mida ei saa enam parandada (nt tapmine raskendavatel asjaoludel).
Sõlmides 1955. aastal diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga, käitus Konrad Adenauer seega nii pragmaatiliselt kui ka kompromislikult, uskudes järelikult, et nõndaviisi on ühendatava Saksamaa huvid kaitstud paremini kui liidus sotsiaaldemokraatidega. Sotsiaalne turumajandus oli sellise sünergia hind konservatiivsuse raames. Kaheksa aastat hiljem, 1963, too hind läänesakslasi enam ei rahuldanud, kuuekümnendate aastate lõpul hoopiski mitte.
Usuõpetuses läheb niisuguste tõsiasjade tundmist vaja siis, kui inimlaps tuleb tundi mõtetega kodust, kus on arutletud Saksamaa Liitvabariigi ja Kreeka Vabariigi suhete üle, kaasa arvatud küsimus, keda peab toetama Eesti Vabariik. Kui me anname lapsele õiguse hääletada, ent ta ei tea, milles seisneb asja sisu, siis võib ta paljudele kirjutada ette otsuse, mille täitmise eest ta ise võib põgeneda. Seepärast pean ma õigeks, kui konfessionaalselt olulised mõisted õpetatakse selgeks nendelgi juhtudel, kus neid kasutab mitteteoloog.

 

 

 

 
Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)