Esileht » Arvamused » Kolumn »

Konservatiivsus ja ajalugu

08.08.2012 | | Rubriik: Kolumn


Konservatiivsuse sisu võib koondada viide punkti: inimese suhe endasse; tema suhe teise olendisse; tema suhe varasse või omandisse; tema suhe ajalukku ja tema suhe sellesse, mis saab edasi.
Samamoodi, kuid ka teistsuguste sõnadega saab kirjeldada muidki poliitilise mõtlemise viise, niisiis ei ole loetletud punktid konservatiivsusele ainuomased. Ainuomane on nende punktide vektor ehk suunatus.
Konservatiivsus rajaneb aukartusel (mõnikord pieteedil, teinekord respektil, vahel tolerantsil) indiviidi ees, minetamata seejuures iseennast. Kui liberaalsus ligineb egoismile, siis konservatiivsus kaldub pooldama säärast individualismi, milles inimese vastutusvõime ei muutu nulliks.
Viiest eespool nimetatud punktist on järgnevas võetud vaatlusele neli, sest see on igaühele kõige kättesaadavam, kuna algab juba küsimusest vanemate kohta. Punktil on kaks poolt: konservatiivsuse ajalugu ja ajaloolane, kes kirjutab oma ainest konservatiivi vaatekohalt. Siin huvitab mind just too teine pool.
Gustav Suits, vanemana veel rohkem kirjandusloolane kui oma töö algul, luges ajalooainelist klassikat umbes samal ajal kui kirjandusloolist lähiminevikkugi, XX sajandi algul.
Georg Brandes (1842–1927) oli tema jaoks liberaal tähenduses antikonventsionalist, Thomas Carlyle (1795–1881) võib-olla konservatiiv («võib-olla» seepärast, et kui Gustav Suits sõna «konservatiiv» ka tundis, polnud ta konservatiivsuse ajalugu lugenud).
Mis suurt taanlast ja inglise klassikut ühendas? Mõeldav on, et inimese väljavalitus koos tema jõudmisega enda arusaamiseni sellest, niisiis mitte inimese suurus, vaid iseseisvus.
Oleks eksitus uskuda, et Suits mõistis seda kohe, kõigest mõne teose lugemise järel. Ta jõudis selleni aegamisi, õieti alles aastail 1930–1934, kirjutades ja avaldades intensiivselt monograafiat «Noor Kreutzwald», mis tõlgituna soome keelde ilmus 1953 ja eesti keeles 1983 Lundis ning 1984 Tallinnas.
Enne Carlyle’i oli Suits lugenud Piiblit, ta enese sõnade kohaselt nelja-aastasena. Tõenäoliselt mõtles ta «Wastse Testamendi» (1686) mõnd hilisemat kordustrükki, sest perekond oli Tartu-murdeline. Keegi pidi poisikesele piiblipõhjalist ajalookäsitlust selgitama.
Allikate puudusel saab praegu üksnes oletada, et too keegi toetus vennastekoguduse ideoloogiale, vaadates maailmale seega alamrahva poolelt ehk antiaristokraatlikult.
Just niisugune suhtumine ajalukku võis inimeste sotsiaalset ebavõrdsust eitavat Carlyle’i noorele Suitsule lähendada või, sõnastades teisiti – ta luges konservatiivi tolle vaatenurga pärast, mida konservatiiv kasutas, tegemata sealjuures viga, mis lastakse läbi väga tihti, nimelt pidades konservatiivsust ja aristokratismi peaaegu et sünonüümideks.
Võib tunduda loogilisena otsida rahvuslikku konservatiivsust selliste teoloogide juures nagu Jakob Hurt, Villem Reiman ja Johan Kõpp. Lisagem neile Oskar Kallas, kes köstri pojana oli näinud vahetult, mismoodi tehakse tööd Issanda viinamäel tegelikult.
Kõik nad uurisid aga rahvast, mitte suurmehi, kellest viimaseid tulnuks otsida eeskätt võõrsilt, näiteks prantsuse absolutismi aegadelt, ja see eeldanuks elamist algallikate keskel mujal, mis nõudnuks raha.
Eestis tuli need algallikad alles koguda. Jakob Hurt pühendus vanale rahvaluulele ning rahvakeelele. Villem Reiman tegeles vana ja vanema kirjakeelega ning seda kandvate mälestistega. Oskar Kallase üheks huvipunktiks oli eestikeelne ja -aineline trükisõna. Johan Kõpu suurteoseks jääb regionaalajalooline «Laiuse kihelkonna ajalugu» (1937; 2. tr 2009). Konservatiivsust tuleb otsida nende autorite eetikast, mis on järjekindlalt empiiriline ja seab uurimistöö aluseks toetumise rahvuslikule kokkukuuluvusele.
Kui nii, siis on neil konservatiivsuse paralleelmõisteks mitte liberaalsus või õiguslik järjekindlus rajatuna Rooma õiguse normatiivsusele, vaid radikaalsus lahtiütlemisel euroopalikult seisuslikust ühiskonnakorraldusest kui teatavast ettemääratusest.
Olukord Saksamaal Teise maailmasõja lõpul välistas sakslastest suurmeeste seadmise ajalookirjutamise üheks nurgakiviks. Alustada tuli kokkukuuluvusest nn rohujuure tasemel. Nii on tollase saksa konservatiivi pöördumine kristliku ühisosa poole loogiliselt täiesti ootuspärane.

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)