Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Konservatiivsete luterlastena saja-aastases Lätis

16.11.2018 | | Rubriik: Kirikuelu
Upitis

Läti Evangeelse Luterliku Kiriku ühiskondlike suhete valdkonna juht Kaspars Upītis Riia toomkiriku Maar­ja kabelis. Rain Soosaar

Neil päevil iseseisvusjuubelit tähistavas Lätis on luteri kirik mänginud ajaloos sama olulist rolli kui Eestis.

Praegu peab erinevate küsitluste kohaselt ennast Lätis luterlaseks umbes viiendik rahvastikust. Usklike arvu poolest on Läti Evangeelne Luterlik Kirik (LELK) umbes võrdne roomakatoliku kirikuga, veidi rohkem on õigeusklikke.
Mõned nädalad enne iseseisvuspäeva seadsin sammud Riia toomkirikusse, et aimu saada, kuidas elab Läti luterlik kirik tänapäeval. Seal ootas mind LELKi ühiskondlike suhete valdkonna juht Kaspars Upītis, kes oli lahkesti nõus sellest rääkima.

Kirikute koostöö
Alustuseks küsisin, kuidas tähistavad Läti luterlased vabariigi juubeliaastat. Upītise sõnul on olulisemad üritused pigem oikumeenilist laadi. Juubelipidustused algasid õieti juba 11. novembril, kui Lätis tähistatakse Lāčplēsise päeva, millel on ühisjooni meie võidupühaga. Sel päeval peeti Riia toomkirikus tavapärane Läti vabaduse eest võidelnute mälestusjumalateenistus, mida korraldab sõjaväekaplanaat.
Ka vabariigi aastapäeval, 18. novembril on toomkirikus kavas pidulik oikumeeniline jumalateenistus, mida kantakse üle televisioonis. Sellest võtavad osa eri kirikute esindajad, aga ka president ja valitsuse liikmed. Päevakohase jutluse peab LELKi peapiiskop Jānis Vanags.
Läti kirikuoludest jutustades tõstabki Upītis eriti esile head üksteisemõistmist kirikute vahel. Erinevate konfessioonide suursündmuste tähistamisse kaasatakse ka teisi kirikuid. Reformatsiooni 500. aastapäeva ettevõtmistesse kaasati ka katoliiklasi ning tänavune paavst Franciscuse visiit Lätisse oli pidupäevaks kõigile kristlastele. Õigeusklikega on aga luterlastel tavaks koos pidada mälestusüritusi Teise maailmasõja lõpu aastapäevadel.
Üksteisemõistmist eri kristlike kirikute vahel aitas Upītise sõnul suurendada muu hulgas ühiselt kogetud nõukogude ateistliku režiimi surve. Hiljem on koostööd tehtud mitmete praktiliste küsimuste lahendamisel, kuid väga tähtis on seegi, et kolm suuremat kirikut jagavad ühiseid konservatiivseid väärtusi. Näiteks avaldatakse üksmeelselt vastuseisu abordile, samasooliste abielu seadustamisele ning niinimetatud soo­ideoloogiale.

Konservatiivne maailmavaade
Mõistagi on luteri kirik seetõttu kogenud ka omajagu kriitikat ühiskonna liberaalsema osa poolt. Rahvusvahelist tähelepanu on äratanud eriti aga asjaolu, et alates peapiiskop Vanagsi ametisseastumisest 1993. aastal on lõpetatud naiste ordineerimine. Kahe aasta eest viidi ka kiriku põhikirja säte, et vaimulikuks pühitsetakse ainult mehi. Varem ordineeritud naisõpetajad saavad siiski edasi teenida.
Upītise sõnul rõhutab kirik omalt poolt, et konservatiivsus sooküsimustes ei tähenda halvustavat suhtumist naistesse. Samuti ei taha kirik teha poliitikat, vaid tema ainsaks eesmärgiks on juhatada inimesi Jumala juurde. „Küsimus on selles, kuidas me tõlgendame Piiblit. Kui Piiblis on nii kirja pandud, siis me nii ka usume,“ rõhutab Upītis. „Mitte nagu liberaalid – see osa Piiblist on hea, aga see ei ole hea, see on ajalooline, see pole ajalooline.“
Hea näide selle kohta, kuidas liberaalid usku ja kirikusse pahatahtlikult suhtuvad, on tema meelest meie vestluse päeval portaalis TVNET ilmunud ajakirjaniku ja meediaõppejõu Sandra Veinberga arvamusartikkel, kus arutletakse selle üle, miks on vähereligioossetes riikides majandus reeglina paremal järjel ja inimesed õnnelikumad. Selle lõpus jõuab autor järelduseni, et ehk pole probleemiks mitte religioossus, vaid fundamentalism – „seesama fundamentalism, mida praegu paljud üritavad ellu äratada, levitada ja tiražeerida ka meil Lätis, arvates, et eksisteerivad õiged moraalsed ja usuõpetuslikud alused, mida kõik peavad järgima ja praktiseerima.“

Ühiskonna teenistuses
Samalaadseid hinnanguid on kuulda ka mõnede poliitikute poolt. Siiamaani on riigi ja kiriku suhetega Upītise sõnul põhjust küll üldjoontes rahul olla, kuid liberaalsed poliitilised jõud olnud hiljutistel parlamendivalimistel üsna edukad. Seetõttu ei saavat välistada, et uue valitsuse suhtumine kirikusse muutub ebasoodsamaks.
Üldiselt saavat avalikkus kiriku vajalikkusest enamasti aru siiski kriiside ja õnnetuste puhul. Näiteks juhtus nii 2013. aasta novembris, kui katusevaring Riia Zolitūde linnaosa supermarketis nõudis 54 inimelu. Sel puhul toimusid rahvarohked jumalateenistused ning pühakojad olid avatud inimestele, kes soovisid palvetada või vaimulikega rääkida.
„Rasketel aegadel saab riik aru, et kirik vähendab inimeste hirmusid ja agressiivsust,“ nendib Upītis. „Aga kui kõik on hästi, siis öeldakse, et ah, see kirik võib oodata, kiriku roll ei seisne mitte moraali edendamises, vaid füüsilises abis ja diakooniatöös.“

Vastuolud Välis-Läti kirikuga
Luteri kiriku suhteid riigiga reguleerib Lätis muide eraldi seadus. Praegu on päevakorral selle muutmine LELKi initsiatiivil, sest Upītise kinnitusel on vaja paremini tagada kiriku sõltumatus riigist. Näiteks valmistab muret konstitutsioonikohtu hiljutine otsus, et ühte konfessiooni võib riigis esindada ka mitu kirikut. „Me hakkasime mõtlema, kuidas ennast selle eest kaitsta, et võib tulla, ütleme, kümme kogudust, ühineda ja öelda, et nemad on tõelised ja meie ei ole tõelised, ning hakata esitama mingeid puhtalt materiaalseid pretensioone,“ selgitab Upītis.
Asja taga aimuvad keerulised suhted Välis-Läti luteri kirikuga, kes on laiendanud oma tegevust Läti pinnale, võttes oma rüppe viis seal tegutsevat luterlikku kogudust. Upītise arusaama kohaselt on selle põhjuseks tulevikuperspektiivide puudumine, sest vanem välislätlaste põlvkond on lahkumas igavikku, nende lapsed aga sageli enam läti keelt ei räägi. Et Välis-Läti kirik üldse püsima jääks, püütavatki luua sidemeid liberaalsete luterlastega kodumaal. Paistab, et LELK kahtlustab seejuures soovi nende kogudusi koos pühakodade ja muu varaga üle lüüa. Selle ärahoidmise soov näibki olevat üks põhjustest, miks LELKi seaduse muutmine algatati. Seimi eelmise koosseisu tegevuse lõpus läbis see esimese lugemise.

Sarnane ja erinev
Lõpetuseks läheb jutt suhetele EELKga. Upītis hindab neid väga positiivselt ning tõstab esile, et Eesti ja Läti kirikute pead on tänavu näiteks juba kaks korda kohtunud. Maikuus külastas lätlaste delegatsioon Tallinna, augusti lõpus aga osalesid Eesti piiskopid peapiiskop Vanagsi ordineerimise 25. aastapäeva tähistamisel. Mitmetes olulistes õpetuslikes ja liturgilistes küsimustes langevad meie kirikute seisukohad kokku. Lisaks on palju üksteiselt õppida ka puhtpraktilistes asjades. Näiteks huvitab lätlasi eestlaste tegevus kinnisvaraarenduse valdkonnas, eestlasi aga lätlaste kogemus vaimulike materiaalse toetamise alal.
Kirikute lähedusest annab tunnistust kahtlemata ka soe vastuvõtt, mis Eesti Kiriku reporterile Riias osaks sai. Ent samas jäid kohtumisest LELKi esindajaga vastakad tunded. Pooletunnine vestlus oli selleks liiga lühike, et saada terviklikku ülevaadet Läti kirikuelu eripäradest, õppida tundma eeskuju võtmist väärivaid algatusi ning saada ammendavaid vastuseid vastuolulistel teemadel esitatud küsimustele. Küllap oleks meil põhjust lõunanaabrite tegemisi märksa põhjalikumalt tundma õppida. Sest nagu ka Kaspars Upītis lõpetuseks nentis, on Eesti ja Läti kirikuolud kokkuvõttes üpris sarnased, olgugi teatud nüanssides ka olulisi erinevusi.
Rain Soosaar

Helme kogudusel on sõpruskogudused Lätis. Kuidas said sidemed alguse?

Arvo Lasting, Helme koguduse õpetaja:
Suhtleme Ērģeme ja Kārķi kogudusega, keda on teeninud ühised vaimulikud, praegu Ģirts Kalniņš. Ērģeme on meile lähimaid naabreid – umbes 30 km, nagu Valga või Tarvastugi. Suhtlus algas 2003. aasta paiku. Külaskäike on vastastikku olnud vähe. Paar muusikalist visiiti kummaltki poolt, paar vabaajavisiiti, lätlaste osalemine Helme koguduse aastapäeval ja meie osalemine Ērģeme praeguse kiriku altari pühitsemisel, jõulutervituste saatmine.
Ērģeme ja Helme ajalugu on paljus ühine. Samad pöördelised sõjad ja lahingud on meid puudutanud: Liivi sõda, Põhjasõda, maailmasõjad. Teisest maailmasõjast on varemetes nii Helme kui ka Ērģeme kirik. Mõlemal pool asuvad ka linnusevaremed. Mõlemad kogudused kasutavad praegu kirikuna ilma tornita hoonet.

Mida iseloomulikku ja eripärast on suhtlemisest Läti luterlastega meelde jäänud?
Läti kiriku jumalateenistusel oli lihtne hakkama saada, sest liturgia meloodia tundus väga sarnane – võis laulda korraga läti ja eesti keeles. Lihtsatel pühapäevadel näisid nende jumalateenistused sama lihtsad ja vähese osavõtuga nagu meie omad. Aga pidulikud jumalateenistused on osavõturohked, on märgata noorte ja laste osavõttu, üsna hämmastav oli ükskord pärast jumalateenistust näha päris arvukat publikut osalemas kontserdil.
Siiski tunduvad lätlased tagasihoidlikud meievaheliste suhete arendamisel, küllakutsed on mõnikord ebamäärased, napib konkreetsust, pigem hoiavad lõunanaabrid omaette ja ajavad endamisi oma asja.

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)