Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Konfliktist

25.03.2009 | | Rubriik: Ühiskond

Elame üsna konfliktiderohkel ajal. Ühiskonnas toimivad pinged, lahkarvamused, tülid ja teravalt ütlemised on saamas pigem normiks kui erandiks. Paraku ei jää need nähtused meist kellestki kaugele, vaid puudutavad igat inimest.
Kui mitte muidu, siis närvilise ja pingelise õhkkonna kaudu vähemalt. Olen oma hingehoidlikes vestlustes paari viimase aasta jooksul kurvastusega tõdenud, et suhete varjupool laieneb üha enam ka sinna, kus peaks olema inimese turvapaik elumöllu eest – perekonda ja kogudusse.
Kui kõiguvad lähisuhted, osadus ja jumalasuhe, on inimene üsna hapras situatsioonis. Tulemuseks võib olla stress, depressioon, suhete puru­nemine, üksildus, endassetõmbumine, arutud teod, resigneerumine ja usu kaotus. Kuigi iga inimese konfliktid ja hingevalu on erinevad, julgen siinkohal avaldada mõned mõtted, mis ehk võiksid aidata elusõlmes kinnijooksnuid.
Õpi konflikti juhtima
Vastasseisud ja eriarvamused on elu loomulik osa. Konflikti ei peaks mitte kartma, vaid sellest tuleks õppida ja seda juhtida kui arengu mootorit. Hiljuti kuulsin üht suurepärast jutlust Pauluse ja Barnabase tülist. Jutluse moraal oli selles, et tülisid tuleb ette ka parimate jumalasulaste vahel. Lõpuks on aga tähtis töö, mida osapooled teevad, ja jälg Jumala riigis, mille nad jätavad.
Ilmselt kuulub konflikt inimeseks olemise juurde. Küsimus on pigem selle emotsionaalsuse, konstruktiivsuse ja isiklikuks mineku määras. Seega konflikti ei pea mitte igal juhul vältima, vaid seda tuleb pigem konstruktiivselt juhtida.
Sügavates konfliktides tekib olukord, kus teise osapoolega on raske suhelda. Alguses saab veel lävida teatud teemasid vältides, aga kui suhted veelgi pingestuvad, siis võivad osapooled hakata teineteist vältima. Rasketel juhtudel ka vaenama või lausa jõuga nurka suruma.
Tekib petlik tunne, et kui ma talle ühe lõpliku obaduse annan, siis ta tuleb mõistusele või lõpetab oma vaenutegevuse. Jõu kasutamine ei lahenda konflikte, vaid kutsub esile pisut tugevama vastureaktsiooni või jätab aastateks revanšitaotluse tuha alla hõõguma. Kui teisega rääkida ei saa, jäta jõud kasutamata ja sa väldid halvimat.
Selleks sõbrad ongi
Ära jää üksinda. Konfliktil on omadus pugeda hinge ja panna kogu elu vastuolu, kibestumise või solvumise ümber keerlema. Sageli on need sellised tunded, mida me ei taha tunda ning häbeneme neid enda, teiste ja Jumala ees. Tekib tunne, et jääme nii teistele kui ka iseendale võõraks.
Selles olukorras on sõpradest ja usaldusväärsetest lähedastest palju abi ja tuge. Tõsi, usaldatud mure muudab neidki meie konflikti osalisteks. Kui mitte enama pärast, siis teadmise tõttu vähemalt. Samas teame: selleks sõbrad ongi, et raskel tunnil toeks olla.
Väldi arutuid tegusid, mida ei saa enam tagasi pöörata. Pingeolukordades võime öelda sõnu ja astuda samme, mida me tegelikult õigeks ei pea. Need ütlemised ja tegemised tunduvad olevat paratamatu reaktsioon teise poole mõistmatusele ja pahatahtlikkusele.
Peame arvestama sellega, et iga tegu loob uue tegelikkuse. Öeldud sõna ja tehtud tegu ei saa tagasi võtta. Ülereageerimine suurendab veelgi konfliktis üleskerkivate probleemide arvu. Enda tagasi- ja vaoshoidmine ei pruugi tuua lahendusi, kuid see aitab ära hoida lahendamiseks liiga keerulisi ja mitmekesiseid probleeme.
Säilita usk ja väärikus
Arvesta, et sügavad tunded nõuavad aega. Emotsionaalseks muutunud konflikt ei lähe kergesti ja kiiresti üle. Löödud ja saadud hingehaavad nõuavad paranemiseks aega. Olen üksikutel juhtudel näinud, kuidas tunnetest pakatavad tülid leiavad sama emotsionaalse lahenduse andekspalumises ja kahetsemises.
See toimib vaid siis, kui mõlemad pooled on asjaga kaasas. Tavaliselt nõuab aga konfliktist väljatulek selginemist iseendas, teise poole kaalutluste mõistmist ja suhete uut korrastamist.
Säilita usk ja väärikus. Meil kõigil on mingid väärtused, mille üle me ei kauple. Meil kõigil on mingid piirid, millest me üle ei astu. Konfliktil on see omadus, et ta võib meid sundida seda tegema, mida me tegelikult õigeks ei pea.
Peame aga arvestama sellega, et ennast ja oma põhiväärtusi müües pole meil millestki kinni hakata. Kas suudame uskuda, et Jumal on meie juures ka kõige kibedamal tunnil? Loomulikult tahame, et Jumal oleks meie poolt ja teise poole vastu. Mida meie saame teha, on see, et hoiame kinni Jumalast ja püsiväärtuslikust. Ka siis, kui me ei saa lõpuni aru, mis ja miks toimub.
Saame andeks anda
Arvesta, et põhimõtted on olulisemad kui detailid. Konflikt tähendab sageli võitlust meetodite, vahendite, panuste ja lahenduste pärast. Samas on aga mingid üldisemad väärtused, mida mõlemad osapooled hindavad ühtviisi.
Tegelikult ei loo meie identiteeti mitte pisiasjad, vaid isiksusejooned ja väärtused. Me ei saa iseennast ja teisi ümber kasvatada, kuid me saame ümber orienteeruda. Kui suudame raskel tunnil mõista, mis tegelikult on tähtis, oleme võitjad. Vähemalt iseenda jaoks.
On vastuolusid, mis pole lahendatavad. Sellistel juhtudel saame kokku leppida koos­eksisteerimise tingimustes. Mõlemad osapooled jäävad iseendaks ja hoiavad kinni oma seisukohtadest. Küll aga lepitakse kokku praktilistes elukorralduslikes asjades, mis on mõlema osapoole toimetulekuks olulised. Vastuolud jäävad, kuid igapäevaelu saab rahulikult toimida.
Iga konflikt on meie sisemise vabaduse küsimus. Alati pole võimalik teise osapoolega läbi rääkida, kokku leppida või lahendust leida. Siis jääb üle midagi jumalikku – see on andestus. Ideaaljuhul toimub andestamine kahepoolselt.
Paraku see aga elus ei õnnestu. Ma usun, et midagi sellist, mida Jumal on lunastuses teinud ühepoolselt, saame meie teha ka inimsuhetes. Me saame andeks anda oma südames Jumala ees. Kui seda suudame, oleme sisimas vabad. Kui andestusele järgneb suhete tegelik korrastamine – lepitamine –, on väga hea. Kui mitte, jääb meile vabastav andestus, mida teab Jumal ja mis ootab oma aega.

Tõnu Lehtsaar,
religiooni­psühholoogia professor

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)