Esileht » Arvamused » Arvamus »

Konflikti tolerants kui peapiiskopi põhiküsimus

19.11.2014 | | Rubriik: Arvamus

Küsisin mõni aeg tagasi laste käest, milline peaks olema tulevane EELK peapiiskop. Kõigi nende jaoks võiks järgmise kirikupea tööperioodi jooksul leeriskäik aktuaalseks muutuda. Pärast hetkelist mõtlemist kostis üks: «Ta võiks olla vana ja ta võiks olla mees.» Siis tuli juba pikem paus ja päevakorda tulid erinevad võimalused, nimed ja vanused.
Järgmisel nädalal on arvatavasti uue peapiiskopi nimi juba teada, uute olude ja ilmselgelt väga kõrgete ootustega kohanemiseks jääb tal aega veebruarikuuni.
Kirikupea valijaks on 57-liikmeline kirikukogu, kellest 42 on vaimulikud ja 15 ilmikliiget. Peapiiskop valitakse juhtima 167 siinmail asuvat luterlikku kogudust, kus möödunud aasta seisuga on annetajaliikmeid kokku 31 055 ning 84 koguduses on neid alla saja (hingi ehk siis elusolevaid ristitud liikmeid on samal ajal kokku 157 427). Samuti hakkab peapiiskop juhtima võõrsil asuvaid EELK kogudusi.
Seekordne valimisdebatt on olnud meie kirikuloos täiesti uuel tasemel, kõik viis kandidaati on saanud ruumi meedias ning üllitanud ise erinevaid materjale, et oma seisukohti ja ideid tutvustada. Kõik otsustajad ja meelsuse avaldajad, vabamõtlejad ja töötegijad on saanud oma seisukohti kujundada. Ehkki viimasel ajal on kuulda olnud üleskutset hääletada oma südamehääle järgi, tahaksin mõnele valikukriteeriumile siiski tähelepanu juhtida.
Kui avalikus meediaruumis toimuvat jälgida, võime tõdeda, et siinmail on kirikupeale antud palju aega ja võimalusi kiriku seisukohtade tutvustamiseks. Julgen arvata, et neid võimalusi ei ole otstarbekalt kasutatud, ehkki avalikkuse ootus ja huvi on olnud olemas.
Ilmselgelt vajab luterlik kirik juhti, kellel on selleks suurepärased isiksuseomadused ja arvestatav haridus, kuid ka omalt poolt head ideed meeskonna kokkupanekuks niivõrd, kuivõrd see oma loomult konservatiivses organisatsioonis võimalik on. Halduslikult võib see tähendada nii piiskopkondi kui senise praostkonnatasandi töömudeli ümberkorraldamist. Avalikult on seni oma lähemast tulevasest meeskonnast kõnelnud vaid Viljandi praost Marko Tiitus, teised on jätnud need mõtted küllap kirikukogu jaoks. Küsida ja arutada tasub.
Kirikujuht on tippjuht. Ta peab olema valmis keerulisteks olukordadeks ja nende lahendamiseks ka siis, kui lahendusvariant talle endale mingit kasu ei too. Nende valimiste põhiküsimus ei ole ju see, kas valime kirikupea viieks või kahekümne viieks aastaks.
Theodore Zeldin kirjeldab lennuka sulega neid põhjusi, mis talle kõrvaltvaatajana tunduvad olulised Francis Cricki teel DNA heeliksstruktuuri «tabamiseni». See oli võimalus küsida ja rääkida. «Ma ei oota kahekümne esimesel sajandil mitte rohkem modernsust või postmodernsust, vaid tunnet, et ma saan osa uuest vestlusest.»

Paenurm Mari

 

 

 

 

Mari Paenurm,
EELK liige 1990. aastast

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)