Slava Ukraine
Esileht » Uudis » Uudised »

Kõneldi vananemisest ja ka surmast

31.08.2022 | | Rubriik: Uudised

Vestlusringis on Rein Taagepera (paremalt), Kristjan Erik Liive, Heidit Kaio ja Naatan Haamer.             2 x Kaspar Roost

Tänavuses Metsaülikoolis oli lektoriteks ja vestlusringi juhtideks koguni kolm vaimulikku: Naatan Haamer, Annika Laats ja allakirjutanu. Pole ka ime, sest teema puudutab meid kirikutena suuresti – kõnelesime vananemisest ja sellega paratamatult kaasnevast surmast. 

Metsaülikooli interdistsiplinaarne joon toob kokku erinevate erialade isikuid ja nii oli ka sel korral 17.–21. augustini Käärikul kohal arste, biolooge, surmauurijaid, hooldekodude inimesi kui muid huvilisi. Teema puudutab ju igaühte meist äärmiselt isiklikult. 

Alustasime kolmapäeval rakutasandilt – mikrobioloogia professor Toivo Maimets kõneles sellest, miks me vananeme. Ka teised arsti taustaga inimesed lõid vestluses kaasa, arutades, mis on ikka peamine osa sellest, miks me sureme, ning sellest, et sageli on meil kaalumisküsimused, kuna tihti inimese mingi osa muutmisest mõni teine osa kahjustub. Näiteks on just vähirakud need, mis suudavad igavesti paljuneda. 

Kuidas vananeda väärikalt

Vananev ühiskond paneb meid mõtlema ressursside ning tööturu küsimuste peale. Oluline on dilemma, kuidas vananeda väärikalt, teha jõukohast tööd ning olla ühiskonnas vajalik, samal ajal kui elu loogika tõttu tuleks suunata ressursid edasi noorematele. Nii näiteks tuli mitmel korral välja küsimus, kas tuleb oma lastele enda kogutud raha pärandada või on täiesti normaalne see pensionipõlves laiaks lüüa, aga sellega tagada, et noorem põlvkond ei pea sinu eest hoolt kandma.

Kuidas noored ja vanad omavahel suhtlema saada? Ilmselt algab see perekonnast. Politoloog Rein Taagepera tõi välja, kuidas suhtlemiseks on vaja nelja komponenti: 1) sa soovid rääkida, 2) teine soovib kuulata, 3) esimene teab, et teine tahab kuulata ning 4) teine teab, et esimene tahab rääkida. Siis saab toimuda päriselt sisukas vestlus. 

Toimkonna liige ja maaülikooli teadur Marko Kass kõneles, kuidas ta gümnasistina käis oma vanaisalt kuulamas lihtsalt vanaisa lugusid. Sõitis talle rongiga külla, jõi teed ja sõi vanaisa küpsiseid (kuigi ei tahtnud neid vanaisa eest ära süüa) ja lihtsalt kuulas. Kui palju on meil tänases ühiskonnas selliseid toredaid kohtumisi? 

Mis on eesti mehel viga?


Triin Käpp (vasakult), Margus Viigimaa, Margus Punab.  

Läbi käis ka kohanemine uudsete rollidega – seda nii meeste kui naiste, noorte kui vanade tasandil, sest lisaks vananemise küsimusele tõstatus korduvalt ka küsimus, mis on eesti mehel viga. Miks kalduvad just mehed sageli kasutama ebatervislikke enda premeerimise viise, selmet otsida õnne ja rahulolu suhetest või muust ühisest ajaveetmisest. 

Esimene vastus oli, et eesti mehel on lihtsalt kõht tühi. Sügavamalt kaevudes leiti aga, et sageli on muutunud ühiskonnas probleem selles, et paljude traditsiooniliste tööde kadumise all kannatab ka oskus leida midagi uut või ka oskus läbi töö suhteid luua. Annelinna korteris pole just sageli vaja naela seina lüüa. 

Kristlik eetika on suhtlemiseetika, me vajame enda kõrvale teisi inimesi, sest vaid nii saab avalduda meie tõeline potentsiaal. Oleme jõudnud heaoluühiskonda, kus üheks oluliseks märksõnaks lisaks finantsilisele vaesusele on sotsiaalne vaesus – üksindus ja üksildus, millel on väga palju erinevaid põhjusi.

Vananedes olla õnnelik

Kuidas siis olla vana ja saada vanaks nii, et olla õnnelik? Peamised märksõnad olid sotsiaalse suhtlusvõrgustiku hoidmine, pidev õppimine ning mõttekas tegevus, sh liikumine. Vanemteadur Mare Ainsaar tõi välja, et saja-aastaste seas, keda tal oli õnnestunud uurida, tuli esile just kõrgem haridustase, aga ootamatul kombel ka suur magusaarmastus. Ei tea küll aga, mis on mille põhjus ja mis tagajärg :). 

Naatan Haamer rõhutas ka oskust lasta lahti. Pidev muretsemine ei anna midagi, pigem toob südamesse rahu oma laste ja vanemate eest palvetamine, kuid kui kõik on täiskasvanud, siis tuleb lasta lahti ning igaüks saab elada oma elu. 

Annika Laats keskendus lõpule kui eesmärgile jõudmisele oma telos’e (ladina keeles siht/lõpp/eesmärk) täitmisel ning kõneles hospiitsfilosoofia vajalikkusest. Lõpu ilu vestlusringis sai arutatud ka seda, kui oluline on anda kõikidele haiglatöötajatele tööriistu, kuidas suhelda surijaga, tema lähedastega ning mida teha siis, kui keegi on läinud. Nii tõi üks osaleja näite hooldajakogemusest, et ta tunneb suurt vajadust teha lahkunule pai. See lihtsalt tuleb tema enda seest, aga ta väga tahaks rohkem teada, kuidas ja mida ta võiks endast sellel teekonnal anda.

Surmast tuleb rääkida

Kõigi kolme vaimuliku sõnavõtust jäi kindlalt kõlama, et surmast tuleb rääkida, matustest tuleb rääkida. Jagati ka praktilisi nippe, kuidas seda teha näiteks surnuaial haudu korrastades või lihtsalt teetassi taga juttu puhudes. Ka pisarad, mis sellega kaasas käivad, on normaalsed, sest surm kui muutus tekitab ikka kerget värelust hinges, kuid selle kartuses ei tohiks asju rääkimata jätta. Ringi käis ka Jaan Tammsalu raamat „Surm on edasitee“, mida kohe ka poelettidelt otsima asuti.

Triin Käpp

vaimulik ja Metsaülikooli juhataja

Metsaülikool 

Algne idee Kanada eestlastelt

Eestis toimus 20. korda

2022. aastal teemaks „Õnnelik lõpp“

Eesmärk on vaadelda ühte Eestit puudutavat teemat süvitsi 

Õpetaja Triin Käpp on korraldajaid 18 aastat

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)