Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kõne advendimõtisklusel Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus andresepäeval, 30. novembril

13.12.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Austatud eminentsid ja ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad! Tervitan teid kõiki tänasel advendieelsel õhtul kiriku pühakutekalendrist eesti rahvakalendrisse jõudnud andresepäeva pühakirjasalmidega 145. laulu 3., 4. ja 5. salmist:
Suur on Issand ja kõrgeks kiidetav, tema suurus on uurimatu! Rahvapõlv ülistab rahvapõlvele sinu tegusid, ja nad kuulutavad sinu suurt vägevust. Sinu võimsuse toredat hiilgust ja su imeasju tahan ma meeles mõlgutada.
Seljataha on jäänud märkimisväärne juubelihõnguline aasta, mis on olnud sobivaks ja väärikaks sissejuhatuseks ees terendavale Eesti Vabariigi sajandale, juubeliaastale. Põhjuseid tänuliku südamega tagasi vaadata on palju, et tõdeda Jumala armu ligiolu, tema abi ja õnnistust meie ettevõtmistele nii riigis kui kirikus, see tähendab ühiskonnas tervikuna.

Juubilaride juubelid
Eesti riigi pisut vanema eakaaslasena on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tähistanud lõppeval aastal Tartus toimunud kirikukongressil oma iseseisvuse 100. aastapäeva. Kirikule tähendas iseseisvumine sajandi eest riikliku eestkoste alt vabanemist ja ilmaliku võimuga võrdse partneri staatusesse tõusmist.
Jumal oli kinkinud meie kiriku ja riigi iseseisvumiseks sobivad ühiskondlik-poliitilised ajahetked. Otsuse neid hetki kasutada langetasime rahvana ise ning sisemisele vabadusele lisaks saavutasime riikliku ja kirikliku iseseisvuse. Nõnda on Eesti riik ja Eesti kirik tähistamas ühiselt oma juubeliaastaid.
„Meie riik ja kirik on lähisugulased ning see sugulus ei ole katkenud, sest Eesti rahvusriiki ja Eesti rahvakirikut ühendab läbi ajaloo kuni tänaseni üks ja sama eesti rahvas, keda me ühiselt teenime∏, tõdesin 8. aprillil Peterburi Jaani kirikus peetud kõnes, kus koos peaminister Jüri Ratasega juhatasime sisse Eesti Vabariigi 100., juubeliaasta ürituste jada. Mul on siinjuures rõõm soovida õnne ka meie armsatele hõimlastele. Soome Vabariigi saja aasta juubel saavutab oma kulminatsiooni juba järgmisel nädalal.
Sajandi möödumise kõrval ei saa mööda vaadata teema-aastast, mida tähistasime seoses poole tuhande aasta möödumisega reformatsioonist. Eesti kontekstis tähendas see lõppeval aastal luteri kiriku koostööd Eesti riigiga ja mitmete omavalitsustega, eraldi esiletõstetuna Tallinna ja Tartu kui reformatsioonilinnadega, arvukate kultuuri- ja mäluasutustega, koolitus- ja haridusasutustega; ettevõtmisi kunsti, muusika, kirjanduse, arhitektuuri ning tele- ja filmiproduktsiooni vallas; näitusi, konverentse, seminare ja koolitussarju.
Ajalooliseks kujunes Eesti luterlaste ja roomakatoliiklaste ühiskonverents rahvusraamatukogus ja seda lõpetanud ühispalvus Tallinna Kaarli kirikus. Reformatsiooni kauaküpsenud viljaks võib pidada ka XX sajandil paljudes maailma luterlikes kirikutes teoks saanud vaimulikuameti võimaldamist meestega võrdselt naistele. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on üks nendest kirikutest. Nõnda võisime septembris tähistada teemakohase rahvusvahelise konverentsiga naiste ordineerimise 50. aastapäeva Eestis.
Reformatsiooni 500. aastapäeva teema-aastat jäävad ajaloo ning tulevate põlvede tarvis meenutama ka kodu-, kiriku-, kooli- ja pastoraadiaedadesse istutatud pool tuhat õunapuud ning monumentaal­sema jäljena Tallinna linna toel toomkiriku kõrvale rajatud Piiskopi aed, Mustamäele kerkiv tänapäevane kirik ning reformatsiooniaken Püha Vaimu kiriku vitraažakende pikas rivis.
Reformatsioonilinn Tartu pole omakorda minetanud oma kirikute ülesehitamise ja restaureerimise hoogu ning on eesmärgiks seadnud taastada laulupidude 150. aastaks nn laulupeokirikuna Tartu Maarja kiriku.

Eesistumine ja möödaastumine
Mööduv aasta on tähendanud Eesti Vabariigi jaoks enneolematut tähelepanu tänu Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi ülesannete täitmisele lõppeva aasta juulist detsembrini. See on olnud kogemus, mida küllap on ette peljatud, kuid mida tagantjärele osatakse näha väärtusliku kasvamis-, õppimis- ja juhtimiskogemusena.
Usun, et eesistumise puhuks seatud eesmärgid said meie riigil ning tema juhtidel, presidendil ja peaministril ning meie ministritel ja ametnikel meeskonnana toimides hästi täidetud. Kiriku esindajana pean pisukese imestusega nentima, et Eesti eesistumine kujunes Eestis tegutsevate kirikute jaoks küll meist üsna sirgelt möödaastumiseks, sest muid kokkupuutepunkte peale usuvabaduse julgeolekustamise teemalise konverentsi lõppeva kuu keskel paraku ei toimunud.
Siseministeeriumi, Eesti Kirikute Nõukogu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna, Euroopa Kiriku ja Riigi Suhete Uurimise Konsortsiumi ning Euroopa Kirikute Konverentsi korraldatud konverents oli aus, sisukas ja kõrgetasemeline, kuid erinevalt muudest eesistumisega seotud ja suure meediatähelepanuga toimunud ettevõtmistest peaaegu olematu meediakajastusega.
Siiski oli mul endal võimalus osaleda novembri alguses ainsa luterliku kirikujuhina Euroopa Komisjonis komisjoni esimese asepresidendi Frans Timmermansi ja Euroopa Parlamendi esimese asepresidendi Mairead McGuinnessi juhitud kõrgetasemelisel Euroopa usujuhtide kohtumisel, kus teemaks olid euroopalikud väärtused ning koostöö Euroopa Liidu administratsiooni ja liidu liikmesriikide, nende kirikute ja usuliste kogukondade vahel Lissaboni leppe artikli 16c valguses.
Kohtumisel kõneldi eraldi religioonialasest haridusest ning selle olulisusest Euroopa liikmesriikides, eriti populismi ja äärmuseni viiva fundamentalismi vältimiseks ning religioonialase kirjaoskamatuse likvideerimiseks. Siin paistab Eesti paraku eriliselt silma oma usundiõpetuse puuduliku korraldusega, kuna eelmisel, 2016/2017. õppeaastal oli usu- või usundiõpetus Eesti 534 üldhariduskoolist vaid 73 kooli tunniplaanis, mis on oma suhtarvult kõigi teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes uskumatult madal näitaja.
PISA testid kahjuks religioonialast kirjaoskust ei mõõda, mistõttu ei paista see ka kuskil statistikas välja. Kahjuks paistab see kirjaoskus või pigem kirjaoskamatus välja inimeste loomulikul suhtlemistasandil, eriti siis, kui meie inimesed kohtuvad teiste religioonide ja kultuuride esindajatega. Ja seda juhtub ju üha enam. Viimasel aastal toimunud arutelud haridus- ja teadusministeeriumis annavad siiski lootust, et ehk toimub ka selles valdkonnas peagi muutus suunas, kuhu ülejäänud Euroopa on ammu liikunud.

Mõjutute esi-50
Lõppenud nädal kulges peavoolumeedias Eesti mõjukate esimese 100 edetabelisse kuuluvate isikute tutvustamise, hindamise ja arvustamise tähe all. Vaevalt keegi sinna edetabelisse ennast ise teadlikult upitanud on, mistõttu pole keegi selles ise süüdi või kaasosaline.
Mulle endale tekitas see nimekiri küsimusi seetõttu, et tegelikult tuleks koostada äsja möödunud kohalike omavalitsuste valimisi ja ülejärgmisel aastal eesseisvaid parlamendivalimisi silmas pidades ning kõigi erakondade ja rahvaesindajatele lahendamist vajavate probleemide väljapakkumise huvides hoopis vastupidise sisuga edetabel – Eesti mõjutute esi-100.
Seda selleks, et meil ei kaoks fookus probleemidelt ja ühiskonna valupunktidelt, mis eriliselt vajavad mõjukate sekkumist ühiskonna mõjutute huvides ja nende kaitseks. Tegin kiiruga esi-50 nimekirja, kus kõik äramärkimist leidnud mõjutud on suvalises järjekorras, mis tähendab, et kõige mõjutum mõjutu ei ole nimekirjas esimene ja kõige mõjukam mõjutu kõige viimane. Kõik minu koostatud esi-50 loendisse kuulujad on ühiskonnas üsna võrdselt mõjutud. See loetelu pole ka lõplik, kuid on üsna päevakajaline:
1. Laenuvõlglastest kodukaotajad
2. Sundüürnikud
3. Oma kodus vägistamist ja muud lähisuhtevägivalda pidevalt kogevad naised
4. Ebainimlikult pikkades ravi- ja operatsioonijärjekordades ootavad patsiendid
5. Nädalate kaupa Soome ja Eesti vahet pendeldavad perearstid, ehitajad, bussi- ja taksojuhid
6. Suurpered
7. Mehed, kes pole lahutuse järel näinud aastaid oma lapsi
8. Oma Soome tööle läinud vanemate asemel Eestisse väiksemaid õdesid ja vendi kasvatama jäetud varateismelised
9. Suurtootjatele allavanduvad väiketalunikud
10. Alkohoolikud ja nende pered
11. Narkomaanid ja nende lähedased
12. Kodutud ja nende kamraadid
13. Mängusõltlased ja nende lähikondlased
14. Oma laste toitmiseks ihuvõlusid müüma sunnitud naised
15. Inimkaubanduse võrku langenud ja kupeldamise ohvriks langenud noored neiud
16. Ostlemissõltlased
17. Virtuaalmaailma tehissügavikku uppunud ja pärismaailmas pärissuhted kaotanud vabana sündinute põlvkond
18. Haiged, kelle ravikulusid haigekassa ei kata
19. Oma kodus sunnitud koduarestis viibivad vanurid, kelle pensioniraha kulutavad oma huvides lapsed ja lapselapsed
20. Omapäi ja vanemliku hoolitsuseta jäetud, tänavatel ja kaubanduskeskustes sihitult hulkuvad lapsed ja noorukid
21. Lõpuks nimetutesse haudadesse maetud saavad omasteta isikud
22. Tühjadesse kolkaküladesse unustatud üksikud vanurid, kellel on ID-kaart, kuid lähikonnas puudub pangaautomaat, apteek, postkontor ja kauplus
23. Töötud kõrgema haridusega spetsialistid
24. Kiiresti kasvavaid ning tervislikke kõhutäisi vajavaid alg- ja põhikoolilapsi kasvatav töötu üksikvanem
25. Ravimitest ja kõrvalisest abist sõltuvad üksikud pensionärid
26. Raske puudega ja pidevat tuge vajavat last kasvatavad vanemad või üksikvanem
27. Tülpinud ja kalgistunud südametega norme järgivad ametnikud ja bürokraadid
28. Füüsilise puude tõttu üksildusse suletud, kuid töövõimelised inimesed
29. Umbkeelsed eakad
30. „Puuk-üürnike“ ohvriks langenud heausksed omanikud
31. Oma vanemate lahutuse järel ennast süüdistavad ja suhete klaarimisel vastastikuse väljapressimise vahendiks muudetud lapsed
32. Pikaajalisest vangistusest vabadusse pääsenud, lähedaste ja suhtevõrgustikuta inimesed
33. Koduse vägivallatseja eest põgenenud lastega naine
34. Pedofiilide ohvrid ja perepea tegudest mitteteadlikuna temaga koos elanud abikaasa ja lapsed
35. Pankrotistunud ettevõtjad
36. Kõrgelt kukkunud poliitikud
37. Tuhandeid lauljaid ja tantsijaid suure peo jaoks treenivad ning Eesti näo ja identiteedi eest oma hinge ära kinkivad vabatahtlikud koori- ja tantsujuhid
38. Noorelt erru siirdunud ning tervise ja pereelu spordile ohverdanud tippsportlased
39. Puudulikust riigikeeleoskusest tingitult tööturul madala konkurentsivõimega venekeelsed Eesti noored
40. Alarahastuse tõttu kammitsetud teadlased
41. Oma lapse haiguse või õnnetuse läbi kaotanud vanemad
42. Eesti keskmist palka püüdvad, kuid koormusest nõrkevad suurkoolide õpetajad
43. Suurvaldade külaelu hääbumise kiuste Läti kaupmeestega konkureerivad maapoodnikud
44. Ennast nähtamatuna tundvad ning oma ihu lõikuvad ja torkivad, kuid armastust, mõistmist ja tähelepanu igatsevad teismelised
45. Alakoormusega leppinud ja õpetajate riiklikust miinimumpalgast unistavad maakoolide õpetajad
46. Oma elatise ja eneseteostuse kartulimardikale, lehemädanikule, seagripile, pestitsiididele või kehvale ilmale kaotanud talupidajad
47. Elamisväärse palga nimel ülipikki vahetusi tegevad õed ja muu meditsiinipersonal
48. Suitsiidsete kinnisideedeni jõudnud valusaid tööalaseid läbikukkumisi ning suhete purunemisi kogenud abikaasad ja isad
49. Ennast välise surve või kiirustamise tõttu lapse kaotamise otsuses süüdistavad naised
50. Viimsete mohikaanlastena tühjenevaid külasid trotsivad, ise varsti muinsusteks muutuvad, miinimumpalka teenivad, iga hinna eest kirikuuksi viimase külaelaniku tarvis lahti hoidvad ning neid uksi Soome sõpruskoguduse annetuste eest restaureerivad ustavad maavaimulikud.
See oli minu kiiresti visandatud Eesti mõjutute esi-50 mõtlemiseks ja ühiseks lahendamiseks Eesti saja-aastasele iseseisvale luteri kirikule ja Eesti saja-aastasele iseseisvale riigile.

Ühiskondlik kokkulepe kodurahu nimel
Lõppeva aastas sügisel, paljuski seoses kohalike omavalitsuste valimistega, teravnesid taas pinged kooseluseaduse küsimuses. Ütlen ausalt, et ma ei soovi sellest enam kõnelda kulunud võtmes. Olen seda korduvalt teinud ja olenevalt publikust üsna võrdselt tunnustavalt kiita või valusalt laita saanud.
Juba poolteist aastat tagasi riigikogu fraktsioone külastades tegin kõigile ettepaneku, et see teema tuleks ühiskonna tervenemise huvides külmutada ning otsida alternatiivseid edasiviivaid ja ühiskonda positiivselt taasühendavaid lahendusi. Tundus, et mõneks ajaks võeti aeg maha, kuid lahendusi, millega oleks osapooli rahu saavutamise nimel veenda suudetud, välja ei pakutud.
Mina soovin täna advendiaja hakul ja jõulurahu väljakuulutamise eel ning kogu eesti rahva jaoks olulise juubeliaasta lävel tõsta rahulipu ja teha konkreetse ettepaneku, mis on aeg-ajalt avalikkuses mõnest suust kõlanud, kuid mitte nii veenvalt, et keegi oleks seda lõpuni tõsiselt võtnud. Ilmselt on kõik senise vastasseisu osapooled naiivselt lootnud, et nad suudavad oma lemmikettepaneku parlamendi häälte jõuga lihtsalt läbi suruda. On selleks ettepanekuks olnud siis kooseluseadusele rakendussätete lisamine või seaduse tühistamine.
Ma palun kõigil vaidlevatel ja vastanduvatel osapooltel ilma eelarvamusteta tõsiselt kaaluda ettepanekut täiendada Eesti Vabariigi põhiseadust sättega, mis sõnastab selgelt abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud liiduna. Selle ettepaneku lahutamatuks osaks on ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine väga erinevate osapoolte, poliitiliste erakondade ning institutsioonide ja organisatsioonide vahel.
Kokkuleppega külmutatakse kõik senised kooseluseadusega seotud ettepanekud selle eesmärgiga, et pärast abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist astuda järgmine samm ja reguleerida kasvõi eriseaduse tasemel ülejäänud koos- ja ühiseluviisid.
Ühiskondlik kokkulepe võimaldab tuua ühiskonda rahu nõnda, et traditsioonilise abielu mõiste hägustumise pärast kartjad ei pea enam muretsema ning samal ajal ei ole seksuaalvähemustel põhjust ennast tunda ühiskonnas teisejärguliste kodanikena, kuna saavad kindlustunde, et nende kooselu saab juriidiliselt kehtivaks ning neile tagatakse tsiviilõiguseid, mille järele nad oma kooselu turvaliseks korraldamiseks seni on tarvidust tundnud.
Tulemuseks on kogu ühiskonnas suurem selgus, vähem hirmu, rohkem üksteisest lugupidamist, üksteisega arvestamist ning hoolivust. Minu unistus on, et ühiskond terveneks taas.

Lõpetuseks
Lõpetuseks tahan teile, armsad sõbrad, meelde tuletada, et me ei ole asendamatud oma ülesannetes, ametites ega rollides, mis meid muudavad vahel kõrvaltvaatajate silmis mõjukateks. Kõikides nendes ülesannetes ja ametites oleme asendatavad ning ühel hetkel kaob meie mõju üsna kiiresti ajalukku. Ometi oleme täiesti asendamatud oma lähedaste jaoks. Seepärast leidke advendi- ja jõuluajal teadlikult need hetked, mil kogu oma olemusega avaldate hoolivuse ja armastuse kaudu mõju neile, kes teile kõige kallimad on. Kui me seda suudame, oleme tõeliselt mõjukad!
Õnnistagu teid kõiki selleks kõigeväeline Jumal, „kelle suurus on uurimatu“(Ps 145:3)!

Viilma2015luterkuuega

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)