Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõndides Balti Teel

20.08.2014 | | Rubriik: Arvamus

BaltiTee-VananurmFot123. august 1989
Balti kett kui massiivne protestimiiting korraldati 23. augustil 1939. aastal sõlmitud kurikuulsale Molotovi-Ribbentropi paktile (MRP) ja selle tagajärgedele tähelepanu tõmbamiseks 50 aastat pärast pakti allakirjutamist.
Tallinnast Vilniuseni moodustati üle 600 km pikkune ja kaks miljonit inimest koondanud inimahel, avaldamaks meelt ebaõigluse vastu ja vabaduse poolt.
Teadaolevalt oli tegu Eesti ja Baltimaade ajaloo suurima massimeeleavaldusega.

Miks mõni ajalõik oma elust jääb inimesele kaugeks ja miks mingi teine ajaosa ei kaugene aastate eemaldudes?
Tollest ajast – taasiseseisvumise tulistest ja tuulistest aastatest – olen märkmetesse talletanud luulekeeles rohkem kui proosas. Jah, mulle sobis toonaseid sündmusi kajastada ning sobibki nüüd toda aega meenutada rohkem luule kaudu.

Kas me liibume
päritud hirmus
ja vastses vaenujonnis
vastu vanaisa tamme tüve
siis, kui raheterad raksatavad meie lastele lagipähe …

Nii kirjutasin aastal 1988. Luuletus «Kuhu me läheme» on ilmunud mu luulekogumikus «Ei ole kunagi hilja» (2013).
23. augustil 1989. aastal sõitsime rahvarindelastena bussidega Põlvast välja lõuna paiku, et jõuda Viljandi ja Karksi-Nuia vahelisele teele. Busside aknast lehvis sinimustvalge lipp ning rahvuslippe oli bussides meil kaasas mitmeid – suuri ja väikseid.
Paljudel põldudel võis näha viljakombaine, mõnest vurasime suurteel mööda. Kombainerid ja veoautojuhid peatasid oma masina ning me lehvitasime uljalt ja rõõmsalt vastastikku ülevas meeleolus. Pool sajandit möödus, enne kui NSV Liit oli viimaks sunnitud tunnistama Molotovi-Ribbentropi pakti olemasolu. Seni aga aina salati, valetati, varjati. Saadi aru küll, et MRP oli inimsusevastane akt.
Tagasiteel õhtuhämus nägime sadadel akendel põlemas küünlaid. Isegi jõulude ajal pole ma näinud nii palju küünlaid koduakendel. Mäletan tõesti siiamaani seda tunnet – otsekui oleks Eesti üks suur pere, kus valitseb üksteisemõistmise meeleolu, toetatakse üksteist ning leitakse isegi lahkhelide puhul enamikku rahuldav otsus.
Naeratavate inimeste üksteise kätest kinni hoidmisest ja suvelõputuules lehvivatest rahvuslippudest on mul pilte. Mind ennast vist ei pildistanud keegi. Selges taevas lendas lennukeid: Vene sõjaväe lennukid jälgisid kõrgelt seda Balti rahvaste ühisväljendust, meie vabadusepuhangut. Madalamal lendavatelt lennukitelt ja kopteritelt jäädvustati ajaloo jaoks inimnööri Tallinnast Vilniuseni, Balti Ketti.
Ma ise keeleinimesena selle keti väljendiga väga nõus ei ole … Kett viib mu mõtted ahelatele, seepärast kasutan sarnast sõnapaari nagu lätlased (Baltijas Celš) ja leedulased (Baltijos Kelias). Tee kujund mõjub hoopis optimistlikumalt ja dünaamilisemalt kui keti oma.
Aga seda teed – Balti Teed – tuleb meil käia tulevikuski. Olin ikka ääretult nördinud, kui suurest Vene-liidust väljasaamisel terve esimene aastakümme tuli Leetu sugulaste poole sõites läbida neli kontrollpunkti (Eesti-Läti-Läti-Leedu), arvestades aga eraldi piirivalvet ja tolli, siis oli kontrollpunkte koguni kaheksa. Saksamaale sõites tuli läbida kaheksa (!) tolli! Autode pikk ja pidev järjekord!
«Enne Euroopa Liitu astumist võiksime ju olla ja harjutada elamist oma Balti Liidus!» kurtsin ma toona nii omaette kui avalikult. Poliitikas ja vaimsuses ühendasime käed, aga majanduses, näe, ei jõudnudki me tollivaba kokkuleppeni.
Meie eraldusest lõikasid kasu suured naabrid 1939. aastal. Ja Balti eraldatusest lõikavad kasu teised ka nüüd, kolmveerand sajandit hiljem, selles pole kahtlustki. Seitsekümmend viis aastat tagasi «nopiti» meid kui marju koduaia põõsalt ning sama tehakse ka nüüd, kui me, väikesed, üksteise käest ei hoia. Inimloomuse enesekesksus ja suurriikide impeeriumlikkus pole kusagile kadunud.
Siiski on meil nüüd ajaloos kordumatu kogemus – Balti Tee. Kindlasti tuleb aeg, kus me rahvad seda ühtsusväljendust kordama peavad. Täpselt samamoodi nagu 1989. aasta 23. augustil ei kordu see enam kunagi, kuid uued sõnad nii hällilaulude kui ka võitluslaulude vanadele viisidele kõlaksidki jälle värskelt, ühtehoidvalt ning mõtlemapanevalt. Eriti uutele põlvkondadele.
Ja veel mõni rida säält enne tsiteeritud luuletusest:
Kas me läheme
üle mere,
üle Põhja- või Läänemere
pakku mure ja vaeva eest?
Kas me lendame
näe, selle sirguparvena
kaarnate kartusest,
kullide eest?

Kui hoiaksime ühte, ei peaks me ära lehvima üle mere, ei peaks kanduma kaugele oma kodust.
Üks mõte ajab mind taga viimastel aastatel: kui inimene ei võta kätte luuleraamatut, kui inimene ei võta sõbralikult kinni teise käest, siis ta ükskord võtab kätte relva …
Meie aga kõndisime Balti Teel ning meil kellelgi polnud taparelva. Meid saatsid sellel teel lootus, naeratused, laulud, kodumaa-armastus.

Vananurm,Imar

 

 

 

 

Ilmar Vananurm,
vabadusvõitleja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)