Esileht » Teated ja Kuulutused » Teated »

Kommunismi kuritegude konverents

08.10.2008 | | Rubriik: Teated

17. oktoobril kell 11 toimub välisministeeriumi (Islandi väljak 1, Tallinn) suures saalis rahvusvaheline konverents «Kommunismi kuriteod».
11.15–12.45 Linastub film «Soviet Story».
13.15–14.45 Ettekanded: prof Boris Sokolov (Venemaa), prof Vladimir Sergiychuk (Ukraina), prof Enn Tarvel (Eesti).
Konverentsil on sünkroontõlge eesti ja vene keelde.
Registreerumine Eesti Ajalooõpetajate Seltsi kodulehe kaudu www.eas.edu.ee

23 Kommentaari artiklile “Kommunismi kuritegude konverents”

  1. Anu ütleb:

    Härra Kingo, tänan meiliaadressi eest, mul on teile ikkagi väga palju südame pealt ära rääkida.

  2. pagan Mihkel ütleb:

    Üks mees ütles ,et kõik kommunistid oleks pidanud maha laskma.Mis teie arvate Harri.Mina küll kardan hirmsasti verevaamist.Kord minestasin, kui seatapmise juures olin

  3. Anonüümne ütleb:

    Jätan siia ühe teksti, mis on kirjutatud varem, kuid mis annab vastuse teemale, mis siin on tekkinud.

    Andestamine vihkamise asemel

    1.

    Kommarite jaht on Eestis juba muutumas rahvusspordiks, nagu seda oli kunagine massiline tervisejooks, mille eesotsas oli meedia. Vahe vaid selles, et erinevalt kunagisest tervisejooksust on praegune üldrahvalik kommarijooks meile enestele otseselt tappev.

    Ma ei arva, et keegi sel nn. nõuka ajal üldse tõsiselt ja riiklik-parteilisel tasandil mingi siseõõnestamisega tegeles. Ja kui isegi tegeles – kuidas seda mõõta ja kindlaks teha? Võib mõelda välja meetodeid nn. sisemise õõnestustegevuse mõõtmiseks, kuid isegi kui selline mõõtmine õnnestuks, oleks väga raske saadud tulemuse põhjal öelda, et mingi õõnestav tulemus oli põhjustatud just sellest sisemisest õõnestustegevusest.

    NSVL-s oli majandamissüsteem, mis oli totaalselt ebaefektiivne ja kulutas tohutu hulga ressurssi iseenda püsimiseks. NSVL tegi suuri kulutusi kahte ebaefektiivsesse valdkonda – sõjandusse ja ideoloogisse, ja need hõlmasid ka vastavat abi sotsialismileeri püstihoidmiseks Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Mingit teadlikku ja efektiivset siseõõnestust kompartei tasandil aga ei toimunud ja rääkida, et see kukutas või aitas kaasa NSVL varisemisele on ilus, kuid veidi naiivne.

    2.

    Meie küsimus Eestis, siin ja praegu, on üha paanilisem ja üha üldisem sisevaenlase otsimine. Ja kes otsib, see ka leiab – meie kõikides hädades – tegelikes ja väljamõeldutes – on süüdi ikka ja jälle need kommarid. Sellist inimjahti, nagu Eestis viimastel aastatel valitseb, pole veel olnud.

    Õnneks on see inimjaht jäänud seni meediaväljaannete veergudele ega ole ajaleheartiklitest ja kommentaariumitest kaugemale jõudnud. Kuid mida enam selline meelestatus, nagu seda väljendas loosung ”Kommarid ahju!” levib, seda tõenäolisem on, et mõtetelt ja sõnadelt jõutakse ka tegudeni. Kui mitte riigi tasandil, siis näiteks mõni agar netikirjutaja võib asuda tegutsema omal käel. Noh, umbes samal moel, nagu Peeter Oja, kes asus ühiskonna moraalse ja eetilise teisenemise etteotsa, tagudes kusagil autopesula nurga taga mingi ebameeldiva tüübi näo verre.

    Meil olid kommunistid, mõni üksik ehk isegi veendunud punane, kuid üldisemalt on need kommarid ehe kaasaja uusmütoloogia. Ja ammutuntud tõde ning praktika, et ühiskonnale on vaja patuoinast. Eesti inimese iseärasusi arvestades on meile ilmselt vaja ka üha enam kedagi, kelle peale oma negatiivsed hoiakud ja meelestatus maandada.

    Ja me ei märka, et korraldades sellist inimjahti või lastes sel toimuda oleme me eetilis-moraalselt täpselt samal tasemel, kui need meie juba lausa ühiskondlikult jahitavad tõelised kommarid ise olid. Ka nemad jahtisid inimesi. Ajaloolised olud on aga muutunud ja jahtijatest on saanud jahitavad – mis näitab aga, et sisuliselt pole ühed paremad teistest. Et meie ise, siin ja täna, oleme oma mentaliteedi ja hoiakutega täpselt sama madalad kui olid kommarid ise.

    3.

    Juriidilisest vaatepunktist pole kogu sel kommarite tematikal vähimatki sisu ega mõtet: kuritegu on kuritegu, süü on süü – konkreetne, individualiseeritud, protsessuaalselt tõendatud. Väljaspool seadusega ettenähtut pole võimalik kedagi kuidagi otsesemalt või kaudsemalt karistada, kui me ei taha kehtestada Eestis totalitaarset režiimi.

    Kes aga tahab tingimata arvete äraklaarimist, selle jaoks on probleem seaduse endaga. Meil pole selgesõnalist seadust või paragrahvi Karistusseadustikus, mille alusel inimesi massiliselt nn. kommariks olemise eest süüdi mõista. Jajah, loomulikult võib teha üks-kaks-kolm valmis seaduse, millist just vaja on – võib inimese maha lasta näiteks ka selle pärast, et ta prille kannab (Nii bolševismi algaastail ka tehti – inimene lasti maha revolutsioonilise südametunnistuse alusel lihtsalt prillide kandmise eest ja seda sealsamas, plangu ääres, sest ilmselgelt oli prillikandja näol tegemist klassivaenlasest kodanliku intelligendiraisaga).

    Seega, meie vaprad Tasujad – kogu teie targutava, kuid paratamatult uduse üldrahvaliku kommarite jahi asemel võiks mõelda, milline peaks olema konkreetne seaduse tekst, mille alusel seaduslikult kedagi kohtu poolt süüdi mõista. Palun selge seadus – siis vaatame, kes on kurjategija, kes mitte, keda maha lasta, keda ellu jätta. Kui te aga sellist seadust pole suutelised kokku kirjutama – elage edasi ja ärge laske end üle ujutada ajuvabast propagandast ja ärge kirjutage järjest mingit ideoloogilist vihkavat udu.

    Andke seadus – ja pole midagi lihtsamat. Kuid mõelge enne, ega ise sama hulludeks ei osutu, kui bolševikud, kes tapsid südametunnistuse nimel, keda juhtus, kus juhtus, ja massiliselt.

    Kogu see kommarite teema teenib tegelikult vaid sellisel kujul, nagu see üha ja taas ilmub, mingeid propagandistlikke eesmärke ja ainus resultaat on rahva seas viha ja vihkamise kasv. Sõbrad – ärge tegelege puhta jamaga, ärge tegelege selge ideoloogilise ja propagandistliku vihkamise õhutamisega.

    Lihtsalt – ÄRGE TEGELEGE.

    4.

    On vaid üks tee ületamaks ühiskonna sisevaenu määra kasvamist – ja see tee oleks rahva andestamine iseendale. Me tapame end rahva ja rahvusena, kui vaename iseennast, kui lõheneme, kui isekeskis üksteise vastu võitleme, kui oleme näoga mineviku poole ja otsime ja leiame vaenlast igaühest.

    Mis vormis selline rahva iseendale andestamine peaks teoks saama, raske öelda. Ilmselt peaks see algama meediast. Kuid keegi peab olema ka algataja. Kes? Eks see, kellele moraal ja eetika on kõige lähem, kes ise on meie kaasaja ühiskonnas ise kõige moraalsem ja eetilisem. Kas selleks on meedia ise, on selleks mõni poliitiline partei, võim, kes taipab, et vaen sööb temagi jalge alt püsimise toed läbi… on selleks kirik – ma ei tea.

    Meediaväljaanded on sellel vaenamise võimaldamise kepphobul juba kaua ratsutanud ja see on neile tulus äri, kuid tegelikult see “vaenu levitamise äri” hävitab ühiskonda seestpoolt nagu vähk. Kui me isegi oleme täna majanduslikult edukad, siis eetilis-moraalse pagasi poolest oleme vaesed nagu kerjused.

    Et ühiskond ei püsi majandusel, vaid variseb just siis, kui kaovad moraal ja eetika, seda näitab meile ajaloost Vana Rooma varisemine, meie endi lähiminevikust aga NSVL – majandusliku ja sõjandusliku gigandi lausa üleöö kokkukukkumine.

    Sedasama näeme oma tavaelus iga lahutava abielupaari pealt – ei loe sedavõrd perekonna varad ja rikkused. Kui perekonnast kaovad moraal ja eetika, kui perekonnas õiguste ja vabaduste kõrval ei võeta endile enam kohustusi ja vastustust, kui armastust asendab egoism ja vaen, siis see perekond hävib. Perekond on sootsiumi algühik ja seeläbi päris täpne mudel sellest, mis meid rahvusena ees ootab, ja miks ootab.

    Ma ei näe ühiskonna varisemise põhjustena sedavõrd majandust ja vastavalt ei näe ma meie probleemidele lahendust üha toimivamas ja efektiivsemas majanduses. Meie hädad ja valud on meie teadvuses, meie mentaliteedis, hoiakutes, suundumustes – neist algab kas meie tõus… või meie varisemine – kuidas me ise just oskame oma valiku teha.

    Esimene samm meie tõusule oleks rahva andestamine iseendale – sest vastupidist teed minnes me hävime rahvusena omaenese vihkamisse, vaenu ja iseendaga vastandumisse. Sest on tõsi, mis öeldud on:

    “Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja ükski linn või pere, mis on omavahel riius, ei jää püsima.”

  4. Anonüümne ütleb:

    Kivirähk teeb sellest pärast copypaste ja annab uue romaanina välja.

  5. pagan Mihkel ütleb:

    Ma proovisin Juhani juures seda Rehepappi lugeda.Igavene ropp ja loll raamat mu arust.Aga mis minu ,harimatu inimese ütlemine ka maksab.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)