Esileht » Arvamused » Artikkel »

Kommentaarid

02.11.2005 | | Rubriik: Artikkel

Kommentaarid Martin Lutheri Ühingu loomisele.

Andres Põder, peapiiskop:

Uue ühingu sündi suhtun äraootavalt. Palju sõltub eesmärkidest ja tahtest. Ka Saksamaal on olemas sarnase nimega selts – Martin-Luther-Bund, mis kirikuid, sealhulgas EELKd, on toetanud.

Võiks eeldada, et mida enam on kirikus ja vaimulike keskel seltsilist ühistegevust, seda sidusam on kirik. Kiriku elu ei saa ega tohigi piirduda üksnes formaalsete struktuuridega. Kui usulisi küsimusi käsitletakse erinevates huvigruppides, aitab see  kirikul leida uusi võimalusi ja talente ning  inimestel endil vaimulikult kasvada.

Sageli laienevad sellised sidemed ka väljaspool kirikut, omandades misjonaarse kaalu.

Kirikuloo vallas võiks tänuga nimetada juba mõnda aega tegutsevat Eesti Kirikuloo Seltsi. Head tööd on teinud Uku Masingu Kolleegium. Omalt poolt kutsun üles moodustama eesti teoloogide (E. Salumaa, E. Saag, A. Viljari  jt) pärandi hoidmise ja tutvustamise ühingut. Osadusgruppe maksaks moodustada veel mõnegi Piibli või kiriku suurkuju paremaks tundmaõppimiseks. 

Tänase Eesti ühiskonna ja kiriku  kõige aktuaalsem  probleem on misjon ja evangelisatsioon. Tõsist heameelt valmistaks ühingute rajamine, mille tegevusvaldkonda kuuluks  kristlik perenõustamine, noorte jumalateenistused,  koguduste gospelgrupid või muu selline. Neile annaksin  täie toetuse.

Mis puutub Martin Lutheri Ühingu asutamisdeklaratsioonis toodud viitesse, nagu iseloomustaks EELKd eesti luterlikust traditsioonist eemaldumine, siis seda ei tohiks mõista valesti. Kindlasti ei ole olemas homogeenset eesti luterlikku traditsiooni. Traditsioonide kogum, mis iseloomustab eesti luterlust, ei ole täna see, mis  enne sõda, ega olnud Vene tsaaririigis see, mis  Rootsi ajal. Ecclesia semper reformanda – kirik on alati uuenev ja ka traditsioonid muutuvad. On tänuväärne  seda protsessi tundma õppida.

Tahan loota, et uus ühing aitab domineerimisi ära hoida, mitte tekitada. Ainus, mida ei pea kartma, vaid taotlema, on olukord, kus domineerib üksmeel, vahest küll mitte sajaprotsendiline. Usun, et see on ka  Martin Lutheri Ühingu ülesanne luterlikus kirikus. Jõudu selleks ja  Jumala õnnistust!

Tiit Salumäe, assessor:

Ühingu asutamine ei tulnud ootamatult. Kiriklikke ühinguid on palju, ma ise kuulun paljudesse, näiteks Eesti Piibliselts, vana ja auväärne. Kahjuks ei ole ma seal märganud palju meie pastorite osalust. Siis on veel rida kiriklikke ühendusi, mis tegelevad põhimõtteliselt sama asjaga, näiteks Vaimulike Konverents.

Kui inimesed tahavad ühineda ja leiavad endas veel jõudu luua uusi ühinguid, siis see on väga tore. Asutamine pole raske, aga ühte ühingut elus hoida on tüki raskem. Kui inimesed astuvad ühingutesse, siis peaksid nad läbi mõtlema oma reaalsed võimalused. Nagu meil kõigil on oma põhitöö, on kirikuõpetajad ametis oma kogudustes, lisaks praostkondlik töö ning üldkiriklik tegevus. Asjad, mida me juurde võtame, ei tohiks takistada pastori põhitööd. Samuti ei tohi isiklik usu- ja palveelu ühingutesse kuulumise ja seal tegutsemisega kannatada.

Kolmas positsioon on meie töö- ja puhkusereþiim, et ühingusse kuulumine ei lõhuks meie pereelu. Põhimõtteliselt on aga ühinguteks ühinemine kodanike põhiõigus. Pärast seda, kui MLÜ on oma põhikirja koostanud ja mul õnnestub sellega tutvuda, arvan, et kindlasti soovin sellega liituda.

 

Veiko Vihuri, Saarte praost:

Martin Lutheri Ühingu asutamist võiks ainult tervitada, kui tegemist oleks kõiki meie evangeelse-luterliku kiriku vaimulikke ühendava algatusega. Kahjuks on teada antud, et ühing kavatseb vastu võtta ainult neid vaimulikke, kes jagavad asutajatega samasuguseid vaateid ja hoiakuid. Mõttekaaslaste koondumise vastu ei saaks vähimatki olla, kuid minu meelest on küsitav Martin Lutheri nime sedalaadi (ära)kasutamine.

On tekkinud veider olukord, kus mitte iga evangeelne-luterlik vaimulik ei saa olla tema kirikule nime andnud usupuhastaja aateid toetava ühingu liige, kuna tema vaated ei pruugi sobida ühingu asutajatele. Muidugi võivad väljajääjad asutada muid Lutheri-nimelisi seltse ja kooslusi (nt Martin Lutheri Selts, Luther-liikumine, Tõeliste Luterlaste Ühing jne) ning kuulutada ennast veelgi ehtsama luterluse esindajaks.

Jääb ka pisut mõistatuslikuks, kuidas on üldkiriku reformaator Martin Luther seotud «eestipärase luterlusega», mida MLÜ kuuldavasti esindab. Mulle tundub, et MLÜ näol on pigem tegemist teatud kirikupoliitilise survegrupiga, vähemalt selline mulje jääb nende deklaratsiooni lugedes. Aeg näitab, kas ja millist vaimulikku kasu terve kirik sellest saab.

2 Kommentaari artiklile “Kommentaarid”

  1. Külaline ütles:

    Vähemalt nad küsivad luterliku julgusega nendelt, kes seatud kirikut juhtima, kas meie kirik on näoga rahva poole või võimu ja raha esindava riigi poole.

  2. Külaline ütles:

    Tänapäeva luterlik jumalateenistus on segu katoliiklusest ja baptismist. Põhirõhk on liturgial, sooviksin rohkem sügavust, sisu. Lutheri põhimõte oli: vähem väliseid kombeid, rohkem tõsist jumalasõna. Esikohal peaks olema jutlus, mitte liturgia. Mõni vaimulik on tunnistanud, et ta ongi südames katoliiklane. Loodan, et loodud ühing kaitseb traditsioonilist luterlust, s.t. Sõna.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)