Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Kommentaar artiklile „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik“ 2. osa

18.08.2021 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

2.

Piiskopid – otstarbekohasuse, mitte põhimõtte küsimus?

Artikli argumentatsiooni aluseks, tuumaks ja raamiks on pealkirjas kätketud väide, et piiskoppe ja piiskopkondi tuleks näha EELK identiteedi ja tulevikuna. Kui ütelda, et millestki sõltub identiteet ja tulevik – et miski määrab identiteeti ja tulevikku –, siis omistatakse sellele põhimõtteline staatus. Üllataval kombel on aga artikli 2. osa teesiks, et piiskopid on „otstarbekohasuse, mitte põhimõtte küsimus“ (1. osa lõpus tsiteeritakse pikemalt Rahamäge ja Kõppu, kes kõnelevad otstarbekohasusest kui kirikukorralduse kriteeriumist). See on artikli põhimõtteline, mitte vaid kosmeetiline vastuolu. 

Kõpu raamat teeb põhjalikult selgeks, et kirikukorralduse otstarbekuse kriteerium tähendab küsimist selle kohta, mis siin ja praegu teenib paremini usku ja kirikut rajava evangeeliumi missiooni. Evangeelses kirikus ei ole mitte piiskopid ja piiskopkonnad identiteedi küsimus, s.t midagi sellist, ilma milleta kirikut ei ole, vaid evangeelium Jeesusest Kristusest. Just seetõttu saab EELK mõista end põhimõttelises järjepidevuses ka kirikuga varasematel sajanditel. 

Kõpu „otstarbekohasus“ kirikukorralduses ei ole iseendas piisav kriteerium, vaid on selgelt teoloogiliselt määratletud ja sõltuv evangeeliumist (see on nn evangeelne vabadus). 

Võrreldes Kõpu ja Rahamäe aegadega on teoloogiline mõte ja uurimistöö, ühiskondlik-poliitilised olud, kirik ja oikumeeniline tegelikkus oluliselt muutunud. Evangeelsest luterlikust vaatevinklist tuleks seetõttu tänasel päeval Kõpu arusaamu ja hinnanguid nii mõneski suhtes ja suunas korrigeerida või täpsustada, kuid otsustavas – identiteeti määravas – küsimuses on Kõpul kahtlemata õigus. Evangeelse arusaama kohaselt ei ole kiriku identiteet mitte kirikus endas (ka mitte piiskopis), vaid evangeeliumi tões. Sellest ammutab ja selle tunnistamist teenivad nii piiskop kui kõik teised kiriku liikmed. 

Eesti keeles ja EELK jaoks olulistena soovitan uuema rahvusvahelise ja oikumeenilise diskussiooni tutvustustena Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas õpetuskõneluse tulemust „Amet – ordinatsioon – episkope“ (2012, K&T, 29.08–12.09.2014) ning Anne Burghardti pikemat artiklit „Episkope’st luterlikes kirikutes“ (K&T, 03.08.2018). See annab globaalse ülevaate luterlike kirikute juhtimisstruktuuridest ja episkope vormidest ning tutvustab lähemalt üksteist vastastikku täies mõttes kirikutena tunnustavate luterlike kirikute üleilmse osaduse kontekstis koostatud dokumenti „Piiskopiamet kiriku apostlikkuse raames. Luterliku Maailmaliidu Lundi avaldus“ (2007). Samuti soovitan päris värsket Helsingi Ülikoolis kaitstud doktoriväitekirja „The Episcopal Office in Transition. Finnish Lutheranism and the Lutheran World Federation Discussions on Episkopé 1945–2015“ (Heidi Zitting, 2020), mille kaitsmisel oli endal rõõm osaleda. 

EELK identiteet ja tulevik peapiiskopi tegevuse toetajana?

Piiskoppe kiriku jaoks põhimõttelise küsimusena eitav 2. osa kirjeldab piiskoppide otstarbeid massiivsete, hulgaliselt kordusi sisalduvate tegevuste loetelude kaudu. Neid ei saa pidada katseks teoloogiliselt määratleda, mõtestada, korrastada ja prioritiseerida piiskopi ülesandeid, vaid pigem ad hoc ülevaatega sellest, kuidas esijoones peapiiskop ning lisaks teda piirkondades ja valdkondades abistavad kaks piiskoppi kujundavad praegu faktiliselt oma tööpäeva. 

Küsimus, kuivõrd otstarbekad ikkagi piiskopid on, jääb seetõttu ebaselgeks. Nende otstarbekohasust ei avata teoloogiliselt-põhimõtteliselt, vaid ülesannete kombinatsiooni kaudu, milleks (ühelt poolt) hetkel kehtiv seadusandlus peapiiskoppi kohustab ja mida (teiselt poolt) peapiiskop ise faktiliselt praegu oluliseks peab. On loomulik, et peapiiskop oma tegevusi ja ajakasutust ise täpsemalt määratleb. EELK eluvormi põhimõttelisel edasiarendamisel ja kujundamisel ei ole aga vastutustundlik lähtuda üksnes peapiiskopi praegusaegse tegevuse tegelikkusest, vaid vajalik on ikkagi mitmemõõtmelise, ka empiirilisi uuringuid kaasava teoloogilise refleksiooni kaudu küsida EELK eluvormi võimalikkuste ning selle kohta, kas seniste struktuuride ja organite laad ja koostöö ning nende tõhustamise ja arendamise võimalused on ammendatud. 

Vastupidiselt artikli 2. osa korduvale kinnitusele, et seda ja teist saab teha ainult (pea)piiskop, on enamik ülesandeid tegelikult sellised, millega ühenduses on kõike muud kui selge, kas evangeelses luterlikus kirikus on ikkagi vajalik ja otstarbekas, et seda teeb just (pea)piiskop. Võib ütelda veelgi selgemalt: nende ülesannete hulgas, mida artikkel loetleb, ei ole tegelikult ühtegi, mida üksnes ja eksklusiivselt saaks täita vaid piiskop. Küll võib nõustuda sellega, et nimetamata on jäänud põhimõttelisi ülesandeid, millega ühenduses võiks juba viidatud uuema teoloogilise ja oikumeenilise mõtte, uurimistöö ja dialoogi valguses saada nähtavaks piiskopi põhimõtteline, s.t teoloogiline olulisus ja sisuline otstarbekus ning roll Jeesuse Kristuse kiriku apostlikkuse teenistuses.

Kahetsusväärselt jätab artikkel korduvalt mulje, et unustatud on evangeelse luterliku kiriku ja teoloogia jaoks põhimõttelise tähtsusega orientiirid, nt arusaam kõigi kristlaste kaasvastutusest kiriku juhtimisel ja esindamisel, või õpetus nn kahest valdkonnast, mis muudab võimatuks kirjeldada kiriku suhtlust riigi ja kolmanda sektoriga nii eksklusiivsel kombel, et hakatakse pisendama assessorite, praostide ning erinevate organite ja isikute võimalikku panust. EELK identiteedist ja tulevikust kõneldakse läbivalt viisil, mis rõhutatult lokaliseerib ja fookustab EELK identiteedi peapiiskopis ja tema tegevuses. 

Artikkel õõnestab kurvastavalt, kahetsusväärselt ja ebasolidaarselt EELK oluliste ametite ja organite, aga ka ordineeritud ja mitteordineeritud üksikisikute autoriteeti, tegevust ja tähenduslikkust. See on vastuolus evangeelse luterliku, oikumeeniliselt laialdaselt tunnustatud arusaamaga, et episkope kiriku apostlikkuse teenistuses teostub ka kollegiaalsetes-sinodaalsetes organites ning iga üksiku kristlase osalusel (mis ei ole taandatav organite valimisele). Asjaolu, et võrreldes kahe uue piiskopi ametisse seadmisega on selgelt vähenenud assessorite – aga sellega ka nende valdkondade – ja praostide roll ning nähtavus, on pigem problemaatiline. Faktiliselt toimub piiskoppide positsiooni tugevdamine kiriku teiste juhtorganite arvelt. 

Ehkki esimesel kohal nimetab artikkel koormust, mis on seotud vaimuliku juhtimisega, jääb selle sisu võrreldes ülejäänud nelja koormusega väga üldsõnaliseks. Seisukoht, et „peapiiskopi, piiskopi ega ka praostide töökoormust ei mõjuta koguduseliikmete arvu vähenemine, sest nemad on hingekarjaseks vaimulikele, mitte liikmetele“, signaliseerib, et teoloogiliselt ei ole piiskopkondade loomine piisavalt läbi mõeldud (kuna see ei olevat põhimõtteline küsimus?). See signaliseerib samuti seda, et kõnelemine otstarbekusest on ähmane ja abstraktne, s.t eirab kiriku võimalusi nii inimvara kui finantseerimisallikate mõttes. See jätab läbipaistmatuks nii „vaimuliku juhtimise“ konkreetse sisu (v.a mulje tekitamine, et see on peapiiskopi ja piiskoppide eriline kohus ja koormus) kui sellega seotud kulude aspekti. 

Artikkel väidab, et lisaks peapiiskopile ja piiskopile ei sõltu ka ülejäänud vaimulike koormus kiriku liikmeskonnast: „koguduseliikmete vähenemine ei muuda … ka kogudusevaimulike koormust oluliselt väiksemaks“. Esitatud loogika järgi on ka EELK vaimulike töökoormus väga suur. Tegelikult peaks EELK palkama tööle ehk vähemalt 2000(000) vaimulikku, et jõuda kõigi inimesteni Eestis ja mujal, aga tagada ka igapäevaselt nt vähemalt kolme(kümne) missa lugemise kõigis EELK kirikutes. 

Nali naljaks! Milles siis ikkagi seisneb konkreetselt „vaimulik juhtimine“ ja „hingekarjaseks olemine vaimulikele“? Teoloogiliselt täiesti arusaamatul ja problemaatilisel kombel eraldab peapiiskop „vaimuliku juhtimise“ ja „hingekarjaseks olemise“ kategoriaalselt „liikmetest“. Niisiis „liikmed“, erinevalt „vaimulikest“ (erineva tasandi juhid-pead eesotsas piiskopliku ülemjuhi ehk peapiiskopiga), ei ole peapiiskopi „tasand“. Peapiiskop ei juhi liikmeid, vaid neist kõrgemat tasandit. 

(Järgneb.)

 

 

 

 

Thomas-Andreas Põder,

teoloogiaprofessor,

EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppetooli juhataja

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)