Kommentaar artiklile „Piiskopid ja piiskopkonnad kui rahvakiriku identiteet ja tulevik“ 1. osa

1.

Läinud aasta detsembris jõudis läbi Eesti Kiriku kolme numbri lõpule kolmeosaline artikkel, mille eesmärgiks oli selgitada lugejale 2016 suvel väljakuulutatud, algselt juba 2017. aastaga lõpuleviiduks kavandatud, kuid jätkuvalt vältava õigusreformi mõningaid eriti vaidlusaluseid elemente (EK 18.11–02.12.2020). Lühidalt: teemaks oli niinimetatud piiskopkondade-küsimus. Meie kirikukogu seisab sellega ühenduses jätkuvalt põhimõtteliste ja väga kaalukate valikute ees, mille üle tuleb otsustada võib-olla juba sel sügisel. 

On kurioosne, et artikkel kujutas endast õigupoolest üldse esimest reformiprotsessi valitud elemente lähemalt selgitavat ja õigustavat artiklit Eesti Kiriku veergudel ning et see ilmus tervelt aasta pärast seda, kui õigusreformi ettepanekute koondpaketi arutelu oli jooksnud kirikukogul ummikusse ja peapiiskop oli võtnud selle tagasi. Tulevased kirikuloolased võivad arutada, mil määral oli just piiskopkondade loomise soov ehk kiriku struktuurireform põhikirja ja kirikuseadustiku „täies mahus kaasajastamise“ käivitamise ajendiks. 

2016 sügisel juhtisin tähelepanu asjaolule, et nimetatud protsessi käivitamise sisuliste lähtekohade ja eesmärkide osas ei olnud selle kavandajad esitanud mingeid ettepanekuid ja nende üle ei arendatud kiriku laiemat avalikkust kaasavat debatti (T.-A. Põder, „Milline on kiriku sotsiaalkuju homses Eestis?“, Kirik & Teoloogia [K&T], 14.10.2016). 

Siin käsitletava artikli autor on mitmel korral väljendanud seisukohta, et debatt toimub ja peab toimuma ametkondlikes organites. Ta kordas hiljuti, et „EELK sinodaalne printsiip [annab] liikmetele kaasarääkimise õiguse piiskopkondade küsimuses … läbi kirikukogu saadikute“ (EK, 19.05.2021 ülevaade „Piiskopkondade teema tekitab pärast kirikukogu otsust elevust“). Seda ei tohi mõista eksklusiivses tähenduses: kaasarääkimine toimub „üksnes nii“. 

Muidugi toimub ja peab toimuma arutelu kirikuelu küsimustes kiriku ametkondlikes organites, kuid seisukoht, et meie kiriku eluvormi kujundamisega ühenduses saaks taandada või peaks taandama arutelu kitsalt ja ühekülgselt ametkondlikele organitele, oleks vastuolus evangeelse luterliku kiriku aluspõhimõtetega. See looks täiesti eksitava kujutluse, nagu ammenduks kiriku liikmete kaasvastutus ja kaasosalus kiriku juhtimises osalemistega valimistel. 

Ometi osutab sellise arusaama suunas ka tõsiasi, et 07.06.2021 peetud kirikukogu istungi toimumise tõigast – rääkimata seal kõneks ja otsustamiseks olevast – said nii EK kui infovärava eKirik lugejad teada alles tagantjärele! Kujutlegem, et meie riigikogu töötaks samasuguses saladuslikus vaikuses ning teavitaks valijaid post factum tarkadest langetatud otsustest. 

Peapiiskop loob mulje, nagu oleks nt piiskopkondade küsimuses õigustatud ja mõistlik lihtsalt ignoreerida nende hääli, kes ei ole kirikukogu saadikud, ning arvab õigustatuks ja mõistlikuks anda eeskuju selles, et nn mitteametkondlikke olulisi aruteluplatvorme ei tuleks hinnata nende sisulise panuse põhjal, vaid pigem lihtsalt ignoreerida. 

Selle asemel, et (nagu õigusreformi protsess näitlikustab) kitsendada kiriku avalikkust ja ignoreerida nn mitteametlikke väljaandeid (nt ajakiri K&T) või jätta kasutamata ametlikke (nt EK), on ülimalt oluline kiriku avaliku arutelukultuuri edendamine, seisukohtade väljendamine, läbikatsumine, kujundamine. Tänapäeva meedia on loonud avalikkuse kaasamiseks täiesti uusi võimalusi. Tuleviku kirikuloolased võivad aga küllap imestada, kui vähe võrreldes maailmasõdade vahelise EELKga on kirjalikult talletatud debatti piiskopkondade üle. 

EELK (aja)lugu kui piiskoppide ja piiskopkondade loomise lugu?

Diskussioon piiskopkondade üle olevat EELKs pikk (EK, 19.05.2021, samas). Milline on selle diskussiooni käik ja tulemused? Artikli 1. osa tekitab mulje, nagu oleks EELK identiteeti ja tulevikku määrav just piiskoppide ja piiskopkondade küsimus. See on teoloogiliselt-kirikulooliselt senise diskussiooni käiku ja tulemusi kirjeldades ja hinnates äärmuseni tendentslik ja moonutav. Toonaste sammude kirjelduses ja hindamises on toonane olukord ja tagantjärele tarkus vaevu eristatavad. 

Artikkel jätab mulje, et vaba rahvakiriku rajajad tegelesid piiskoppide ajaloolise ametijärgluse taastamisega (ehkki nt Johan Kõpp ise seda rõhutatult nii ei näinud). Tekst nimetab, et EELK võttis suuna piiskopkondade loomisele 1930ndatel piiskop Hugo Bernhard Rahamäe ajal, kuid jätab mainimata, et kirikukogu 1937 struktuurireformi ei toetanud ja et piiskop võttis kava 1938 tagasi. Kõpu algatusel otsustas kirikukogu asja lahendada vikaarpiiskopi ametisse nimetamisega ja sellega leiti Teise maailmasõja ajal ka struktuurireformile lahendus. EELK jaotamist piiskopkondadeks ei jätkanud ka 1939 suure enamuse toel piiskopiks valitud Kõpp. Tema vastavatest arusaamadest, mis erinevad oluliselt Rahamäe vaadetest, annab põhjaliku ülevaate 1940 ilmunud Kõpu õpik „Kirikuvalitsemisõpetus“. Artikli 1. osa jutustamisloogika võtab Kaido Soom kokku järgnevalt: EELK võttis suuna piiskopkondade loomisele 1930ndatel, kuid Nõukogude Liit lõpetas selle (EK, 19.05.2021, samas). 

Artikkel väidab, et iseseisvuse taastamine „juhatas juurte juurde tagasi“, s.t jätkati liikumist piiskoppide ja piiskopkondade poole. Seevastu nt Priit Rohtmetsa hinnangul oli just 1930ndatel läbikukkunud piiskopkondade loomise suunaline struktuurireform see, millest tingitud vastuseis viis lõppkokkuvõttes piiskop Rahamäe ametist tagandamiseni. Iseseisvuse taastamise järgsetel piiskopivalimistel 1994, kus piiskopkondade peamiseks eeskõnelejaks oli kujunenud piiskop Einar Soone, valis kirikukogu peapiiskopiks kavale vastu seisnud Jaan Kiiviti. Rohtmetsa järgi ei saanud piiskopkondade kava saatuslikuks niisiis mitte ainult Rahamäele, vaid ka Soonele.

Andres Põderi ametiaja (2005–2014) alguses moodustati piiskopkondade loomise vajaduse ja võimaluste läbikaalumiseks eraldi komisjon. Töö tulemusi kiriku laiemale avalikkusele lähemalt ei tutvustatud, kuid piiskopkondade loomisega edasiliikumiseks komisjonilt ettepanekut ei tulnud. Omaette arenguks oli EELK ja nn eksiilkiriku ühinemine, mille käigus sai viimase peapiiskopist piiskop, kellel oli vastutuspiirkond.

Selles seoses väärivad eriliselt meenutamist EELK ajalugu põhjalikult uurinud kirikuloolase Priit Rohtmetsa ulatusliku allikmaterjali analüüsile toetuvad ja asjasse puutuvat uurimiskirjandust arvestavad artiklid „Piiskopivalimistest ja piiskopiameti tähendusest EELKs – Jakob Kuke ja Hugo Bernhard Rahamäe piiskopiks valimise ajal“ (K&T, 14.03.2014), „1939. aasta ärev sügis – kirikukriis ja EELK kolmanda piiskopi valimine“ (K&T, 28.03.2014), „Piiskopkonnad ja kiriku tulevik – Jaan Kiiviti valimine kirikupeaks 1994. aastal“ (K&T, 21.11.2014).

(Järgneb.)

 

 

 

 

Thomas-Andreas Põder, 

teoloogiaprofessor,

EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppetooli juhataja