Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Kommentaar

10.08.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Kommentaar Vatikani usudoktriini kongregatsiooni mõne väite kohta dokumendis «Vastused küsimustele mõnede aspektide kohta seoses õpetusega kirikust»

Eelmärkus: Rooma-Katoliku Kirik on seotud paljude evangeelsete kirikutega oikumeenilise koostöö kaudu. Usudoktriini kongregatsioon esindab selle õpetusameti üht kõrgematest instantsidest, ehkki mitte kõige kõrgemat. Seetõttu tuleb käesolevat dokumenti eelkõige võtta teadmiseks ja respekteerida kui selle kiriku kõrgemal tasemel avaldust.

Evangeelsetel kirikutel ei ole keskset õpetusametit ja õpetuse autentse tõlgendamise küsimustele vastatakse osaliselt teistest eeldustes lähtudes. Seepärast jõutakse siin just ka õpetuse puhul kirikust teistsuguste väideteni kui rooma-katoliku sõsarkirikus. Seetõttu tuleb kogu austuse juures teha dokumendi kohta mõned märkused, mis võiksid olla abiks hinnangu andmisel, mis peab toimuma igas evangeelses kirikus iseseisvalt.

1.

väide: Vatikani II kirikukogu ei muutnud ega tahtnud muuta senist õpetust kirikust, vaid pigem taheti seda avada, süvendada ja selgemalt esitada.

Kommentaar: Rooma-Katoliku Kirik lähtub erinevalt evangeelsetest kirikutest sellest, et kirik on oma õpetuses eksimatu ja seetõttu on õpetus põhimõtteliselt muutumatu. Võimalikuks peetakse üksnes õpetuse süvendamist, mis on seotud teistsuguste rõhuasetustega.

Evangeelsete kirikute asi ei ole hinnata, kas Rooma-Katoliku Kirik on jäänud truuks oma õpetustraditsioonile, näiteks Trento kirikukogule. Nad tunnustavad aga tänutundega, et katoliku eklesioloogia uuendamine Vatikani II kirikukogul, eriti dogmaatilise konstitutsiooni «Lumen gentium» ja oikumeeniat käsitleva dekreedi «Unitatis redintegratio»1 näol, on aidanud suurel määral kaasa Rooma-Katoliku Kiriku oikumeenilisele avanemisele teistele kirikutele. Sellest peale on, muu hulgas bilateraalsetes kõnelustes metodistidega, reformeeritutega ja luterlastega, avastatud palju ühiseid jooni arusaamises kirikust, milles enne nähti vaid lepitamatuid vastuolusid. Seepärast loodavad evangeelsed kirikud, et edasist oikumeenilist kõnelust saab jätkata Vatikani II kirikukogu põhiväidete vaimus.

 

2.

väide: üksainus Kristuse Kirik, mida me tunnistame usutunnistuses kui üht, püha, katoolset ja apostlikku, on selles maailmas rajatud ja korraldatud kogukonnana ja subsisteerib katoliku kirikus, mida juhivad Peetruse järeltulija ja temaga osaduses olevad piiskopid.

Kommentaar: selle väitega «Lumen gentium’i» 8. artiklist ei saa evangeelse kirikumõistmise seisukohalt nõustuda. Martin Lutheri sõnade kohaselt on kirik «pühade usklike ja tallekeste osadus, kes kuulevad oma karjase häält».2 Evangeelse arusaama järgi rajab kiriku niisiis evangeelium ja sellele järgnev usk ning sellisena on see varjatud suurus – hoolimata vajadusest luua ka nähtavaid struktuure sõna ja sakramendi teenimiseks ning kristlikuks jüngerluseks. Metodistide, reformeeritute ja luterlaste ühise veendumuse järgi on seega tõeline Jeesuse Kristuse kirik leitav kõikjal seal, kus jutlustatakse puhtalt evangeeliumi ja jagatakse sakramente evangeeliumi kohaselt.3 See sünnib mitte ainult ühes olemasolevas kirikus, vaid paljudes, milles ühiselt realiseerub üks Jeesuse Kristuse kirik.

 

3.

väide: ehkki «Lumen Gentium’is» on kasutatud väljendit subsistit [ld k ‘teostub, püsib, elab edasi’] ja mitte lihtsalt sõna «on», ei ole sugugi taganetud väitest, et Kristuse Kirik on täielikult identne katoliku kirikuga. Antud sõnastuse eesmärk on vaid selgemini väljendada, et ka väljaspool katoliku kiriku struktuuri võib leida «mitmesuguseid pühitsuse ja tõe elemente», «mis Kristuse Kiriku enda andidena on suunatud katoliikliku ühtsuse poole».

Kommentaar: paljud oikumeenilise kontsiili vaatlejad ja roomakatoliku teoloogid mõistsid seda sõnastust nõnda, et Rooma-Katoliku Kiriku enesesamastamist ühe ja ainsa Kirikuga, Kristuse ihuga, tuleks relativiseerida. See oleks kooskõlas ka «Lumen Gentium’i» alguslausetega, mille järgi Kristuse auhiilgus peegeldub vastu Kiriku palgeilt ning Kirik on märgiks ja tööriistaks sisimale ühinemisele Jumalaga ja kogu inimkonna ühtsusele. Kui aga autentne tõlgendus väidab jällegi (nagu juba deklaratsioonis «Dominus Iesus» aastast 2000) täielikku identsust, tekib kartus, et see raskendab oikumeenilist dialoogi ja seab küsimuse alla mõned juba saavutatud kokkulepped.

 

 

4.

väide: Vatikani II kirikukogu nõustub idakirikute puhul, kes on lahus täielikust osadusest katoliku kirikuga, tähistustega «kirikud», võttes omaks selle tähistuse traditsioonilise kasutuse ning tunnustades, et idakirikutel on tänu apostlikule suktsessioonile kehtivad sakramendid ja seetõttu väärivad nad tiitlit «partikulaarsed või paikkondlikud kirikud».

Kommentaar: evangeelsed kirikud tuletavad meelde, et nemadki kannavad traditsiooniliselt kiriku nimetust, mida kasutavad ka paljudel maadel roomakatoliku paikkondlikud kirikud omavahelistes suhetes. Jeesuse Kristuse kiriku autentse teostumise tunnustamiseks on neil teised kriteeriumid (vt eespool punkt 2). See ei takista neid tunnustamast kiriku katoolsuse olemasolu ka õigeusu kirikutes.4

 

5.

väide: kogukondadele, mis on alguse saanud 16. sajandi reformatsioonist, ei saa omistada tiitlit «kirik», sest neil ei ole katoliku õpetuse järgi suktsessiooni vaimulikuseisuse sakramendis ja seetõttu puudub neil olemuslik kirikuks olemiseks vajalik element.

Kommentaar: evangeelsed kirikud võivad kõigepealt tervitada asjaolu, et siin on tunnistatud selle väite põhinemist «katoliiklikul õpetusel». Deklaratsiooni «Dominus Iesus» apodiktiline väide, et reformatoorsed kirikud ei olevat «kirikud tõelises mõttes», põhjustas asjatuid solvumisi.

Asja olemusest lähtudes tuleb aga taas meenutada erinevaid kirikuks olemise kriteeriume. Evangeelse õpetuse järgi piisab konstateeringust, et kirikus jutlustatakse puhtalt evangeeliumi ja jagatakse sakramente evangeeliumi kohaselt, et tunnustada seda kirikut Jeesuse Kristuse kiriku autentse väljendusena. Apostlik suktsessioon vaimulikuseisuse sakramendis ei kuulu evangeelse arusaama järgi kiriku olemise (esse) juurde, nagu ka episkopaalne struktuur ei ole ainuvõimalik tee kiriku jaoks vajalikuks vaimulikuks kirikujuhtimiseks (episkopé). Pigem valitseb selles osas legitiimne paljusus, mis ei pea takistama kiriku tunnustamist ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku osana ega ka kirikuteosaduse deklareerimist.

Evangeelsed kirikud ei pea muretsema, kui Rooma-Katoliku Kirik väidab, et roomakatoliku definitsiooni järgi neile määratlus «kirik» ei laiene. Nende jaoks on otsustav nende endi definitsioon. Vajaduse korral võivad nad Rooma-Katoliku Kirikut tunnistada ka ühepoolselt osaks Jeesuse Kristuse kirikust. Olulise tähtsusega on evangeelsete kirikute jaoks ühtlasi kohustus Jumala sõna kuulates reformida oma kuju ja praktikat nii, et see vastaks kiriku alusele Jee-suses Kristuses.5 Sellega kinnitavad nad reformatoorset arusaama, et tõeline kirik on alati evangeeliumi loodu ja selleks ka jääb.6

Viin, 10. juuli 2007

Prof Martin Friedrich,

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) õpetuskõneluste ja teoloogilise uurimistöö sekretär

 

1Eesti keeles ilmunud: Documenta Oecumenica, Tallinn 2006, lk 86–101 (tõlkija märkus).

2 Schmalkaldia artiklid, III/ XII (BSLK, 459).

3 Confessio Augustana VII; Calvin, Institutio IV,1,7; artikkel 13 Wesley poolt (39 anglikaani artikli põhjal) koostatud 24 usuartiklist.

4 Orthodox/Reformed Theological Dialogue: THE CATHOLICITY AND MISSION OF THE CHURCH. A COMMON STATEMENT, 2005 (Implications, c).

5 Vrd Leuenbergi kirikuosaduse 1994. a ühehäälselt vastuvõetud dokument «Jeesuse Kristuse kirik», eriti I. 2.5.4 (Leuenbergi tekstid 1,36).

6 Leipzigi Disputatio aastast 1519.

 

Allikas: http://lkg.jalb.de/lkg/jsp/news.jsp?news_id=2225&lang=en&side_id=2 (ingl k);

http://www.leuenberg.net/daten/File/Upload/doc-7082-2.pdf (sks k)

Tõlkinud Kersti Rist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)