Kolmnurk, ämber ja vee kolm olekut

Tuleval pühapäeval pühitseme kolmainupüha. Liidetuna kirikukalendrisse alles AD 1334, on see üks noorematest kirikupühadest.

Mõtiskledes kolmainsuse üle kipub mulle ikka meelde tulema üks situatsioon omaaegse usuteaduskonna maja raamatukogust. Professor Saksamaalt Tartu ülikooli teoloogiaüliõpilastele loengut pidamas, esimese kohtumise vastastikune pinge õhus. Professor võtab pliiatsi ja joonistab tahvlile kolmnurga. «Mis see on?» küsib ta, täis entusiasmi. Auditoorium vaikib aupaklikult. Tudengid pelgavad, et professor peab silmas mõnd keerulist teab-kelle-teoloogiat (kaugelt kohale tulnud õppejõud ei saa ju oodata teise kursuse teoloogiatudengitele kolmnurka joonistades niivõrd lihtsat vastust nagu kolmainsus? Ja kui ootab, siis vastaku ise). Professor tõdeb, et eesti tudengid pole kuigi suhtlusaltid.
Lihtsaid asju annab mõelda keeruliseks ja keerulisi jällegi lihtsaks. Kuidas anda edasi kolmainu Jumala olemust? Veel üks pilt, mida siinkohal teinekord kasutatakse, on vee kolm olekut – vesi, aur ja jää. Aine jääb samaks, muutub tema olek. Et see ei jääks aga pelgaks teooriaks, peame mõtlema sellele, mida see tähendab meie jaoks, kuidas Jumal suhestub meiega. Sest Jumala kolmainsus avaldub just Tema väljapoole, s.t meie poole suunatud tegudes. Loomine kui Jumal-Isa tegu, lunastus kui Poja tegu ja pühitsemine kui Püha Vaimu tegu.
Kolmainupüha on nimetatud usutunnistuse pühaks, sest ta võtab kokku kõik, mis me usume. Selle päeva keskmes on Jumal sellisena, nagu Ta on – Isa, Poeg ja Püha Vaim.
Räägitakse, et püha Augustinus oli kord omaette kolmainsuse üle arutledes kõndinud mererannal ja märganud seal üht poisikest ämbriga askeldamas. Poiss ammutas merest vett, kandis selle pisut eemale ja kallas liivasse uuristatud auku. Sama tegevust kordas ta üha uuesti ja uuesti. «Mida sa teed?» küsis Augustinus. «Ma tahan ookeani siia auku valada,» vastas poiss. Nüüd mõistis Augustinus, et tema on üritanud teha midagi samalaadset– mahutada kõigeväelist Jumalat väetisse inimmõistusse.
Ei, ämber ämbri haaval tühja vaeva näha pole mõtet. Ookean väikesesse inimkätega kaevatud auku ei mahu. Ent siiski tasub aeg-ajalt uuesti enda jaoks läbi mõelda, mida tähendab ristimärk Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Ristimärk, mis on ristimisel tehtud me laubale ja rinnale ja millega Martin Luther soovitab end õnnistada igal hommikul ja õhtul. Et see ei ole lihtsalt üks rituaal ja vormel, vaid see tähistab midagi isiklikku minu ja Jumala vahel. Jumal, kes mind on loonud; Jumal, kes mind on lunastanud; Jumal, kes mind pühitseb. Seda kõike saab teha vaid Jumal, kes mind väga armastab.

Mare Palgi,
Kose ja Tuhala koguduse õpetaja