Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kolmandasse kümnendisse õpihimu ja teotahtega

17.08.2011 | | Rubriik: Kirikuelu, Persoon kaasajast

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Ago Lilleorg on kasvanud koos kirikuga. EKNK arhiiv
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) piiskop Ago Lilleorg näeb kiriku aastapäeva eel suurimat vajadust uute töötegijate koolitamise järele ning rõhutab, et kirik peab tooma igal ajal inimesteni armastust ja lootust.

EKNK tähistab augustis oma 20. sünnipäeva. Kuidas on kolmandasse kümnendisse astuva kiriku tervis?
Kirikul läheb hästi. Meil on üle Eesti 32 kogudust ning mitmed tööharud, mis on kasvanud juba iseseisvaks teenistuseks. Kunagi Paldiskist alguse saanud venekeelse töö tulemusena kuulub EKNK juurde praegu viis vene kogudust, oma tee on leidnud vaegkuuljad, kes teenivad praegu paljusid kurte üle kogu maailma.
Meie kirikust on välja kasvanud kristlik Raadio 7, noorteliikumine VN:L ning alkoholi- ja narkosõltlaste rehabilitatsiooniga tegelev Lootuse küla. Samuti on väga hea meel selle üle, et oleme saanud üles ehitada töötegijate koolitussüsteemi. Meil on nüüdseks olemas Masters Mission’i piiblikool, diakoni- ja pastorikool.
Millesse panustab kirik praegu kõige enam ning millist suunda peab olulisimaks?
Suurimad väljakutsed ongi praegu seotud koolitustega. Vajame inimesi, kes kannavad oma südames igatsust panustada järgmisesse põlvkonda ning on ise õpihimulised ja võimekad teisi õpetama. Olen kindel, et edukus töötegijate koolitamisel otsustab edaspidi meie kiriku tuleviku – kui me täna ei valmistu homseks, siis homme võib olla hilja. Ainult uued töötegijad ja kaastöölised kogudustes võimaldavad lootusrikkalt tulevikku vaadata. Koguduste juhtide suurim vastutus on uute töötegijate ettevalmistamine.
Kui oikumeeniline ja koostööaldis on EKNK?
EKNK kuulub Eesti Kirikute Nõukogusse 1997. aastast. Tean, et meie tolleaegsed juhid soovisid seda isegi varem. Meil on rõõm teha tööd kõrvuti teiste kirikutega, üksteist tunnustades. Isiklikult arvan, et iseseisvad karismaatilised kirikud ja kogudused võiks rohkem koonduda ja omavahel koostööd teha.
Kas Eestis peaks olema riigikirik?
Riigikiriku mõiste on seotud võimuga ühiskonnas. Minu veendumus on, et mida vähem on kirik seotud poliitilise võimuga, seda parem see on kiriku tervisele ja elujõule. Vaadates nn riigikirikuid Euroopas, tundub, et kahjuks ei ilmuta nad just suurt elujõudu.
Riigipalgal olevad pastorid peavad teenistusi tühjades pühakodades. See aga ei tähenda sugugi, et kirik ei võiks ja ei peaks tegema koostööd riigiga ja mitmesuguste ühiskondlike organisatsioonidega. Jeesus ütles, et teie olete maailma sool ja valgus. Minu jaoks tähendab see ühiskonna teenimist, milles elame. Samuti on kirik kutsutud teenima poliitikuid ja riigijuhte. Minu arvates peaks meil olema parlamendi kaplan, kes teenib sinna valitud inimesi.
Majanduslangus tõstis Eestis töötute ja nende inimeste hulka, kellel on raskusi igapäevase toimetulekuga. Mida on EKNK teinud, et selliseid hädalisi aidata?
EKNK näeb oma tööd ennekõike koguduste keskselt, seepärast toimub sotsiaalne töö kohalike koguduste kaudu. Meil on kogudusi, kes on aastaid väga suurelt toetanud oma koduvalda või vallas asuvaid ettevõtteid, nimeliselt toon siin esile Abja-Paluoja ja Mõisaküla. Lihula kogudus ehitas lausa oma kirikusse perekeskuse, kuhu lapsed tulevad üle tee asuvast koolimajast pärast tunde koolitükke tegema ja aega veetma. Toompea kogudus teeb koostööd Tallinna Kesklinna sotsiaalhoolekande osakonnaga. Selle projekti kaudu saavad abi vajavad pered iga kuu korraliku toidupaki.
Meelis ja Karmen Maikalu eestvedamisel alustasime koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga PREP (Prevention and Relationship Enhancement Program. – Toim) perekoolitust, mis nüüdseks on levinud üle kogu Eestimaa.
Kuidas EKNK ise majanduslangusega toime tuli, kas olite sunnitud tegema korrektuure või tõmbuma tagasi mingitelt tööaladelt?
Loomulikult puudutas ja puudutab majanduslangus paljusid. Et meie kirik elab väga suures osas liikmete annetustest, siis andis töökohtade kaotus tunda ka koguduste elus. Ümmarguselt 20% olime sunnitud oma kulusid kokku tõmbama. Kiriku suhteliselt napis eelarves annab iga kärbe valusalt tunda.
Kui kaasaegne ja kohandumisvõimeline peaks kirik olema?
Kaasaegne kirik on kirik omas ajas. Kirikut, kes ei tee ainult seda, mida ta kogu aeg on teinud, vaid otsib uusi lähenemisviise ja võimalusi inimestele Jumala armastuse edastamiseks, võiks nimetada kaasaegseks.
Peamiselt taandub küsimus kaasaegsusest pakendi tasemele. Vanasti pakendati piim mannergusse ja transporditi kliendile, nüüd on selle välja vahetanud tetrapakid. Toode on sama, kuid ajaga on pakend muutunud. Mulle meeldiks näiteks laulda varakoguduse laule, kuid kahjuks pole neid säilinud. Tõsi, on laule sellest ajast, mil trükikunst leiutati, kuid kas see tähendab, et me peaks jääma ainult nende juurde? Nii nagu Wesleyd ja Luther kirjutasid laule ja tegutsesid edukalt omas ajas, tuleb meil tegutseda ja kirjutada laule omas ajas.
Mis ajast peale olete ise nelipühi kirikuga seotud ja kuidas selle juurde sattusite?
Olen näinud EKNK tööd algusest peale. Jumal tuli minu ellu paar kuud enne, kui kirik alguse sai. Osalesin selle kiriku teenistustel Sakala keskuses ja võtsin osa avajumalateenistusest 17. augustil 1991. Istusin siis rõdul viimases reas ja jälgisin toimuvat suure põnevusega.
Õppisin 1992/93 piiblikoolis ja juba sel ajal kutsus üks EKNK rajajaid Allan Laur mind endaga koos teenima kirikutöös Sakala keskuses. 1993 asusin teenistusse abipastorina Allan Lauri kõrval, kuid Jumal kutsus mind tööle kaitseväkke ja nii olin esimene kaplan Eesti kaitseväes 1995–2004 erinevates üksustes. Samal ajal teenisin Tartu Maranata koguduses mitmel ametikohal ja olin väga lühikest aega Lõuna-Eesti praost.
Kui Allan Laur oli saanud teada, et põeb rasket haigust, siis arvas ta, et mina võiksin võtta üle tema töö nii kirikus kui koguduses. Juba mõne nädala möödudes lahkus ta igavikku ja juhtide nõukogu esitas mind aastakonverentsile piiskopiks kinnitamiseks. Viimased seitse aastat olen teeninud nii kogudust Tallinnas vanempastorina kui kogu Eesti Kristlikku Nelipühi Kirikut piiskopina.
Millisena näete täna enda kui kirikujuhi missiooni?
Kiriku peamine missioon on edastada Jumala armastust. Seda tuleb teha mitmel tasandil, nii vaimulikul kui praktilisel viisil, sest see maailm vajab armastust ja lootust. Lootust, mis kannab, siis kui kõik meie ümber on ebastabiilne, ja armastust, mis annab turvalisuse. Minu veendumus on, et inimesed janunevad Jumala armastuse järele. Nii on meie peamine ülesanne anda maailmale seda, mida Jumal tahab sellele maailmale anda – armastust.
Kuidas läheb nelipühi liikumisel maailmas?
Nelipühi kirikud on väga misjonimeelsed ja usuliselt aktiivsed ning nende liikmete arvu kasv on tõusuteel. Maailmas ringi sõites ja erinevaid kirikuid külastades olen märganud, et nelipühi kirikutes võtavad inimesed Piibli jumalakotta kaasa ja jälgivad jutluse ajal teksti. Nelipühilased ei ole alati kõige paremad teoloogid, kuid usu praktiseerimisel igapäevaelus on nad kindlasti esirinnas.
Statistikud ütlevad, et nelipühilasi on maailmas 600 miljoni kanti, mis teeb nelipühi liikumise katoliku kiriku järel suuruselt teiseks liikumiseks kogu maailma kristlaskonnas.
Bianca Mikovitš

EESTI KRISTLIK NELIPÜHI KIRIK
Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku avajumalateenistus peeti 17. augustil 1991, mis on ka kiriku rajamise aastapäev Eestis.
EKNKsse kuulub 32 kogudust, mis jagunevad kaheksa praostkonna vahel.
Aastal 2011 on EKNK-l väljas 10 misjonäri, tegutseb kaks vaegkuuljate ja viis vene kogudust.
Kirik kuulub Euroopa Nelipühi Osadusse (Pentecostal European Fellowship) ja Ülemaailmsesse Nelipühi Liitu (World Assemblies of God).

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)