Kolm peegeldust

Vaimulike konverents on seljataga. Põhjalikum kokkuvõtete tegemine seisab aga alles ees. Tahan lugejatega jagada esmaseid tagasipeegeldusi lõppenud konverentsilt, need on pigem isiklikud ja emotsionaalsed kui üldistavad ja objektiivsed.
Tänavune vaimulike kokkusaamine oli osalejate arvult taasiseseisvunud Eestis rekordiline – pidulikul õhtusöögil oli meid koos külalistega üle 130. Kuigi statistika ei ole omaette eesmärk, on konverentside suurenev osavõtjaskond rõõmustav tõsiasi, mis ei kõnele mitte üksnes konverentsi juhatuse töö, mitmekülgse päevakorra ja heal tasemel ettekannete usaldatavusest, vaid ka väga paljude vaimulike usaldusest oma kiriku, ameti ja ametikaaslaste vastu. Usaldus ei tähenda kriitikameele puudumist või silmade kinnipigistamist kiriku kitsaskohtade ees. Tasub mõtiskleda avajumalateenistusel Peeter Kalduri meenutatud Leedu preestri sõnade üle kiriku kui vaimuliku ema kohta: «Kui ema on haige, siis ei minda ometi uut ema otsima.» Olgu tegu individuaalse või kollektiivse haigusega, ikka on vaja tegelda mitte sümptomite varjamise, vaid põhjuste avastamise ja kõrvaldamisega. Kuid tervenemise – niihästi füüsilise kui vaimuliku – lahutamatuks osaks on lõhede, kildkondlikkuse, eraldatuse ja killustatuse ületamine, andeksandmine ja lepitus. See, et üle saja vaimuliku tuleb kokku palvetama ja vaimulikult kasvama, üksteise rõõme ja muresid jagama, on ühise hingamise ja kiriku tervenemise lootusrikas märk.
Esmakordselt oli päevakorras intervjuu oikumeeniliste külalistega. Tõsi, ettekandjaid ja seminaride juhte teiste konfessioonide teoloogide ja vaimulike hulgast oleme konverentsile kutsunud varemgi. Sel aastal kujunes aga omamoodi krooniks vahetult enne peapiiskopi lõpuõnnistust toimunud intervjuu, kus mul oli võimalus küsitleda nelja EKN liikmeskiriku esindajat: Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku Pärnu ja Saarte piiskoppi Aleksandrit, Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskoppi Ago Lilleorgu, pastor Tõnu Kuusemaad Eesti Metodisti Kirikust, pastor Erki Tamme Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidust. Usutavasti oli vestlus vaimulike kokkusaamistest, omavahelisest osadusest, koolitusest, mentorlusest ja hingehoiust, kus tuli esile palju ühendavaid, kirikuteüleseid momente, kuid ka iga traditsiooni iseloomustavaid erinevaid rõhuasetusi, meie vaimulikkonna jaoks rikastav ja avardav.
Tõnu Kuusemaa ja Ago Lilleorg viibisid kohal kogu konverentsi ajal, viimane juhendas ka seminari teemal «Karismaatiline palve». Lisaks ametlikele, kirikujuhtide ja teoloogiliste ekspertide tasemel peetavatele oikumeenilistele läbirääkimistele vajame rohkem suhtlemist, mõttevahetust, aga ka lihtsalt head läbisaamist eri konfessioonide reavaimulike vahel, sest nendest sõltub tegelik oikumeeniline koostöö linnades ja kihelkondades. Vaimulike konverents saab anda niisuguseks rohujuure tasandi oikumeeniaks olulisi impulsse ja minu meelest võiksid meie sõsarkirikute esindajad ja oikumeenilised külalised osaledagi edaspidi vaimulike konverentsil.
Kolmandaks jäi mulle kõrva ja südamesse mitmes sõnavõtus ja eravestluses rõhutatud vajadus armastuse ja austuse järele meie kirikus, eelkõige aga vaimulike endi vahel. Meenutasin konverentsi avamisel Arvo Pärdi kõnet tema 75. sünnipäeva tähistamisel Rakveres, kus ta rääkis legendaarsest Kroonlinna preestrist Joannist, kes tulnud kord kirikust välja platsile, kus tungles mitu tuhat inimest, kes igatsesid teda näha või puudutada, ja hüüdnud neile valju häälega: «Γрешники, уважайте друг друга!» Pärdi sõnad juubelikülalistele olid: «Kui saaksime hakkama sellega, et austaksime üksteist, ei peaks me enam muretsema selle pärast, kuidas heliloojad muusikat kirjutavad või dirigendid dirigeerivad või kuidas kingsepad kingi teevad … Muidugi, mõtlema peab, kuid kui austame üksteist, tuleb välja teistsugune muusika. Vaat seda sooviksingi kõigile teile ning ennekõike iseendale – sest seda peab iga päev uuesti sünnitama, see vajab jõudu, otsustavust ja ohvrimeelsust.»
Usun, kui austaksime üksteist vaimulikena ja kiriku töötegijatena, siis sünniks  kirikus hoopis teistsugune muusika. Tänu kõigile, kes on häälestanud endid sel viisil, et vaimulike konverentsidel on see uutmoodi muusika juba kõlama hakanud.

Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees