Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Kokamäe elu Hiinas ja surm sõjapõgenikuna Kanadas

14.05.2014 | | Rubriik: Persoon minevikust

Hendrik Kokamägi (HK) sündis 130 aasta eest 9. mail 1884 Taageperas. Õppis Taagepera vallakoolis, kodust 11 km kaugusel, neli aastat Helme kihelkonnakoolis ja Valga linnakoolis. Käis leeris Valga Peetri koguduses õpetaja Richard Wühneri juures ja sai leeriõnnistuse 27. mail 1901.

1904 kevadel saatis HK palvekirja Soome Misjoniseltsi juhatusele, et teda võetaks Helsingi misjonikooli õppima. Kirjale tuli positiivne vastus paar kuud hiljem. Õppetöö kestis kuus aastat. Kooli pidulik lõpetamine toimus 1. juulil 1910 Helsingi Johannese kirikus misjoniseltsi aastakonverentsil.

Misjonitööl Hiinas
12. oktoobril 1910 asusid Hendrik Kokamägi ja Kalle Korhonen Helsingist teele Hiinasse misjonitööle. Läbi Venemaa sõideti rongiga. Vladivostokist suunduti aurulaevaga Shanghaisse, jõelaevaga Jangtset pidi Hiina sisemaale Hankowisse, sealt Shashisse. Viimane lõik läbiti väiksemas jõepaadis. Noored misjonärid jõudsid 13. novembril Hunani provintsi Tsingshisse.
1911. a veebruaris kohtas ta Yungtingi (tänapäeval Tajung) misjonijaamas Eesti misjonäri Martin Meedarit. Samuti soomlannat Alma Maria Uuraslahtit, kes oli Hendrikuga ühel ajal Helsingi misjonikoolis õppinud.
Süvenes Hendriku ja Alma armas tutvus, armastus, abielusoov. Abiellumiseks oli vaja Soome misjonijuhataja luba. HK saatis 1911. a loa taotlused kirja teel Soome. Viimaks aprillis 1912 on HK-le jõudnud teade Soome Misjoniseltsi aasta-peakoosoleku protokollist, et juhatus on nõustunud tema abiellumisega. Abielu sõlmiti 23. aprillil 1912 Tsingshis. Laulatas misjonär Oskari Puutula.
Hiinas sündisid perre lapsed Enok Rahuleid ja Taimi Rhode.
Aastast 1916 pärineb väike aruanne Tseli jaama misjonitööst. Kirjutatakse, et aasta jooksul on ristitud 26 hinge, nendest üks laps. Koguduseliikmeid on 154 hinge. Külviaeg jätkub, töövilja ei saa veel koguda.
1917. a 5. mail on peetud Tseli misjonijaama asutamise 10. aastapäeva. Kohalik mandariin ning linnavolikogu kinkisid kirikule kunstipärased seinatahvlid. Kokamägedele anti siidist seinavaip, mis peaks olema neil alles praeguseni.

Tagasi Soomes
1917 kutsus Soome Misjonikeskus Kokamägesid kodusele puhkusele. Kodureis Vladivostokist rongiga Peterburi poole revolutsiooniaastal oli vaevaline, rong oli rahvast täis tuubitud. 3. septembriks jõuti Helsingisse. Saadi korter misjonimajja Tähtitorni tänavasse.
30. septembril käis Hendrik Viljandis ja mõneks päevaks ka Taageperas. Viljandis vabastati tema kui vaimulik sõjaväeteenistusest.
Siis tegutses ta evangeeliumikuulutajana Helsingi ümbruses, mandril ja saartel. 1918. a suvel oldi perega Taageperas. Detsembris sündis tütar Valvikki.
1919 soovis Soome Misjoniselts saata Kokamägede pere taas Hiinasse. Oleksid läinud Alma ja Hendrik koos kahe tütrega. Poeg Enoki reis maksnuks pool pileti hinnast, misjoniselts soovis Enoki jätta perekonnast maha Soome internaati. Sellise plaani tõttu keeldus Hendrik Hiinasse sõitmast.

Elust Eestis
16. septembril 1919 ilmus HK hoopis Eesti Ev. Luterliku Kiriku konsistooriumi kolleegiumi ette, sooritamaks kirikuõpetaja ameti eksamit. Järgmisel kuul tuli Kokamägede pere Eestisse.
1920. a veebruaris valiti HK Hiiumaa Pühalepa koguduse õpetajaks. Hiiumaale sõideti veebruari lõpus hobustega üle jää, kuigi talv oli tol aastal pehme olnud. Pühalepa kõrvalt teenis HK Kärdla abikogudust ning Reigi kogudust. Septembris valiti ta juba Saare-Lääne praostiks. 1920. a sündis perre tütar Salme Ruth, 1922. a Aune Oode.
HK-l oli kalduvusi nelipühi ja vabakiriku mõtete poole. Selle järgi on tähtis enne pöörduda ja usklikuks saada ning seejärel ristimine vastu võtta. Seetõttu tundus talle ka keerukas ristida lapsi, iseenda sõnul ei leidnud ta selleks piibellikku alust, aga luterliku vaimulikuna pidi ta seda siiski tegema.
Et Kokamägede usulised arusaamad ei sobinud luterlikku kirikusse, lahkusid nad 5. mail 1923 Pühalepast. Elati edasi Hiiumaal. Osaleti vabakoguduslikel koosolekutel Hiiumaa palvemajades ja kabelites.

Piibliseltsi tööl
1924. a lahkusid Kokamäed Hiiumaalt Tallinna. HK asus tööle Briti ja Välismaa Piibliseltsi Tallinna depoo-piiblilaos. Tema ülesandeks oli pidada kirjavahetust piibliseltsi peakeskusega Londonis. Sinna esitati neli korda aastas aruanded. Samuti tellis HK Londonist piibleid ja levitas neid Eestis.
1926. a kuulus HK Sinise Risti (kristlik karskusselts) grupi tööjuhtide hulka. Samuti hakkas ta osalema evangeelsetel alliansskonverentsidel. HK oli ka Ühendatud Usklikkude Haridusseltsi juhatuse liige ja avas 1926. a algkooli Tallinnas. Samuti andis ta lektorina Keilas Eesti Baptisti Jutlustajate Seminaris teoloogilisi ning piibliaineid ja misjoniajalugu.
1928. a asutati Eesti Pühapäevakoolide Allianssliit, mille komiteesse HK kuulus. Seal oli ta ka pühapäevakooli õpetajate lektor. 1930. a hakkas toimetama Piibli Ajakirja, mis ilmus kaks aastat, kokku kaheksa numbrit.
Hendrik ja Alma Kokamäest said ametlikult Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse liikmed 1931. a.
1938. a alustati Piibli eestikeelse uue tõlkega. Komiteesse kuulusid HK, Harald Põld, Rapla õpetaja J. Liiv, Viljandi õpetaja A. Westrén-Doll, eesti keele lektor J. V. Veski, Uku Masing, vaimulik A. Eilart. 1938 valmis Uue Testamendi tõlge. Edasine tõlke- ja trükitöö jätkus eksiilis ja valmis 1968. aastaks.
1939 oli eestikeelse Piibli 200. aastapäev. HK alustas kampaaniat «Piibel igasse kodusse Eestis!». Soome jutlustaja ja ärimees Sanfried Matt­son vahendas oma kodust kodusse misjoni kaudu Tallinna 200 000 eksemplari evangeeliume ja psalme. Aastail 1937–39 jagati Eestis välja 174 750 eksemplari Piibli osi.
20. septembril 1940 esitati HK-le teade piiblilao sulgemise ja natsionaliseerimise kohta. Piiblite müük lõpetati.

Elu paguluses    
1941 tuli tütar Taimi Tartumaale Kurssi meditsiinitööle. Ka vanemad Alma ja Hendrik said tulla tema juurde Kursi tohtrimajja elama. 1942. a on Kokamägede pere osalenud Tallinnas alliannsskonverentsil. 1943. a korraldati piibliseltsi lao ülevaatus.
Lattu oli korjatud vahepeal teatud kogus Piibleid meie maalt. Nende loendamise ja korraldamisega tegeles HK. 1943. a jutlustas ta jumalateenistustel Tallinnas ja osales suvisel alliannsskonverentsil.
1943. a sügisel avanes võimalus minna Soome, sest Alma oli soomlane ja sinna võis ta minna kogu perega. Võimalust kasutasid HK ja Alma 1944. aastal. Soomes said nad minna edasi kaugemale põhja Larsmosse.
Koos tütre perega mindi edasi Rootsi. Viibiti algul Umeå põgenikelaagris. 1948 sai kogu pere kolida Stockholmi.
Seal tegutses HK Eesti Evangeelsete Kristlaste Vabakoguduse jumalateenistustel ja oli kogudusevanemakski 1950. aasta jooksul. Samuti toimetas ta Eesti vabakirikute häälekandjat Kodumaa Hääled.
1951. aasta 1. märtsiks olid Hendriku ja Alma dokumendid korras, et Kanadasse minna. Gripsholmi laevale astusid nad 29. märtsil. Pikal laevareisil võttis HK enda peale taas vaimulikud kohustused, jutlustades pühapäevastel jumalateenistustel.
8. aprillil jõudis laev Halifaxi sadamasse. Kunagine Hiina misjonär oli jõudnud kaugele läände.
Esimesel kevadel vaevas HK-d tugev koduigatsus. Toronto kevad tundus vilu, isegi jäine. Toronto Eesti baptisti koguduses sai HK küll kõnesid pidada ja välismisjoni koosolekutel osaleda. 17. novembril 1957 valiti ta Toronto Eesti vabakoguduse vanemaks.
15. detsembril 1960 HK suri. Ta maeti Toronto Yorgi kalmistule eestlaste matmispaika. Matuse toimetas Kaljo Raid. Viimasel surmaeelsel pühapäeval juhatas HK veel Wellesley kirikus jumalateenistust.
Nii palju kui Hendrik Kokamäel tuli ise rännata või omakseid rändudele saata ja neil põhjusil kellestki lahkuda, soovis ta mahajääjatele või teeleminejatele soomekeelse hüüdega: «Herran haltuun!» (Issanda hoolde!). Seda tema soovi meeles pidades kanname endas Hendrik Kokamäe mälestusi ja õnnistussoove just nii, nagu tema seda sooviks.

Taimi Proosi raamatu «Südametunnistuse pärast» (EPS 2002) põhjal refereerinud
Arvo Lasting

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)