Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kojaehitaja esimene poolsajand

09.03.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Lähema aasta jooksul peaks Tallinna Jaani kiriku välisfassaad uue väljanägemise saama.Kui me praost Jaan Tammsaluga ühel tuisusel veebruaripäeval Tallinna Jaani kirikus kokku saame, teeb ta mind alustuseks tööruumidega tuttavaks ja juhatab siis kirikusaali. Näitab, kerge uhkus hääles, värvi alt välja toodud piilareid ja nimetab oma lemmikuks Tiina Puhkani uut altaripõlle.
«Jah, ma pole siin koguduses ju kuigi kaua veel õpetajaks olnud, aga olen siiski selle aja jooksul juba selgeks saanud, miks mul oli vaja tulla. Kirikut remontima,» tõdeb mees, kes peagi poolsajandi verstapostini jõuab ning lisaks ehitusmeistri oskustele mõistab vähemalt sama hästi ka inimesi kiriku juurde tuua.

Saaremaalt ehitusmeistriks
«Eks ma ikka olen tänu võlgu oma vanematele,» mõtiskleb vaimulik, kui hakkame lapsepõlve meenutama, ning räägib loo sellest, kuidas mitte just esimeses nooruses ema ja isa puhkusereisil kokku juhtusid ja ema Jaani tulevase isa oma suurepäraste pirukatega ära võlus. Peagi algas ühine elu Saaremaal Kingissepas ja seal sündis ka Jaan. «Vanemad on mind õpetanud ja olnud eeskujuks, mu hiljaaegu lahkunud isa oli tohutu lugemusega ja võttis raamatukogust veel viimases lõpus viis raamatut koju. Kaks jõudis ka läbi lugeda,» meenutab Tammsalu.
Praegu jõuab poeg kodusaarele umbes kuus korda aastas, ema pole tahtnud pealinna kolida. «Muide, hiljuti emal külas käies kuulsin huvitava loo oma vanavanaisast Antsu Mardist, kes igal pühapäeval iga ilmaga piduriided selga pani ja jalgsi 15 kilomeetri kaugusele Valjala kirikusse läks. Hobune pidi pühapäeval puhkama.»
Põhikooli lõpus hakkas Jaan saarelt ära igatsema. Viimase tõuke andis ühe õpetaja rumal karistus. «Läksin TEMTi (Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikum – toim.) ja pole seda kunagi kahetsenud,» võtab vaimulik tollase otsuse kokku. «Olin küll üsna keskmine koolipoiss. Aga siis ühel päeval otsustasin, et tahan oma kooliteed TPIs jätkata. See tähendas suure hulga hinnete parandamist ning aega selleks polnud kuigi palju. Aga ma sain hakkama. Lõpetasin kooli kiitusega ja põhimõtteliselt oli ülikooli uks lahti. Enne sinna jõudmist aga võttis mind Vene sõjavägi ja peagi leidsin ennast hoopis Lääne-Ukrainast.» Aasta oli siis 1979.

Ukrainast usuellu ja tagasi Eestisse
Jaan Tammsalu räägib, et kui muutus reaalseks Afganistani sõdima viimine, leidis tema pelgupaiga Lvivi suurest sõjaväehaiglast. Seal aga selgus peagi, et vaja on ehitajaid, kes plaadiksid ära üheksa suurt operatsiooniplokki. TEMTis saadud väga praktiline haridus kulus siin marjaks ära ja koos noore eestlase Ilmo Kannikesega said kõik operatsiooniplokid plaaditud. Paarimehe pruut oli usule tulnud ja saatis ka sõjaväkke usulist kirjandust (Ilmo Kannike on olnud aastaid baptistiliidu Kehra koguduse juhatuses – toim.).
«Hea töö eest maksti mulle ka preemiat – lasti pool aastat enne tähtaega koju. Läksin siis kohe Kuressaares toonase õpetaja Joel Luhametsa juurde ning ütlesin, et tahan vaimulikuks saada ja kirikus tööle hakata. Tema küsis, kas ma ikka ristitud olen. No ei olnud,» meenutab Tammsalu.
Saare KEKis töötades oli üks objekt ka Tallinnas, seal sai mehed tööle jätta ja käia ise vahepeal Usuteaduse Instituudis loenguid kuulamas. «Minu hämmastus oli muidugi suur, kui peapiiskop Edgar Hark mind ühel päeval välja kutsus ja tegi endisele sõdurile endise ohvitserina kombekohase, s.t resoluutse pakkumise minna Saaremaale kogudusi teenima. Läksin pururohelisena doktor Toomas Pauli tööd jätkama. Samadesse jalajälgedesse astusin veidi küpsemana veel kord, kui Toomas Paul viis aastat tagasi Tallinna Jaani kogudusest emerituuri läks.»
Nüüdseks on Jaan Tammsalu olnud kiriku teenistuses 24 aastat. Ta on praost, kahe lapselapse vanaisa. Kuhu edasi? «Ma küsiksin, et kuhu tagasi… Mul pole kiriklikus plaanis enam soovi edasi pürgida. Olen paljudest ametitest taandunud ja taibanud, et elu planeedil Maa läheb pärast seda ikka edasi,» arutleb vaimulik, kes on taandunud ka poliitilisest tegevusest.

Pere toetus ja head kolleegid on olulised
«Olen enda üle väga uhke, pidin hiljaaegu tegelema pea ööpäeva oma kahe lapselapsega. Hakkama sain! See on hirmus raske, müts maha kõigi emade ees, kes veel laste kõrvalt ka tööl peavad käima,» räägib mees, kes püüab pärast jõusaalis harjutamist ja ujumistrenni ikka ka lastelaste juurest läbi hüpata.
Tammsalu lisab, et virisemist, ülbust ja laiskust ta ei kannata. Õnneks on ka teisi elamusi, noorte kolleegide tublit tööd. «Tauno Toompuu Rakveres, Hermann Kalmus Pilistveres – see on imetlust väärt!» Oma eluteele vaadates mõtleb Jaan Tammsalu tänutundega päevale, mis viis ta kokku Ahvenamaa kirikuõpetaja Mårten Anderssoniga. «Äkki oli ta Saaremaal ja ütles: ma võin sind su puhkuse ajal asendada, mine ja puhka!»
Rahu, vaikust ja maa hõngu naudib Tammsalude pere Häädemeeste lähedal maakodus. Ja seda on vaja igas vanuses. Ka pärast viiekümnendat eluaastat.
Mari Paenurm

Jaan Tammsalu, Saaremaa mees, Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis kunstinäitusel kadakate taustal. Fotod: Mari Paenurm        Jaan Tammsalu
Sündinud 12. märtsil 1960.
Ordineeritud 28. 01. 1987.
Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja praost.
EELK Teeneteristi III järgu orden ja Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk.

Teised temast
Tõnis Mägi, sõber, muusik:
Ühel 1989. aasta suveõhtul heliseb mu kodus Mustamäel uksekell. Avan ukse. Lävepakul seisab tundmatu noor pikka kasvu, prillidega härrasmees.
Ta tutvustab ennast: Jaan Tammsalu, Kaarma kiriku pastor. Palun külalisel tuppa siseneda (endamisi mõeldes, mis võiks küll olla visiidi eesmärk). Joome kohvi ja vestleme. Jälgin tähelepanelikult vestluskaaslase silmi, žeste, sõnakasutust, hääletooni. Adun, et tegemist on siira, ausa inimesega. Igaks juhuks viskan välja «konksu» anekdoodi näol. Näis, kas läheb liimile? Mu vestluskaaslane teeb hämmingus näo ja reageerib mu pehmelt öeldes vaimuvaese nalja peale kerge muigega. Istume koos vähemalt kaks tundi ja räägime kirjandusest, muusikast, religioonist. Hakkan aimama, et mu tuppa on saadetud sõnumitooja… Nii täpsed on need lood, mida külaline räägib. Seda tagasipeegeldust võiks pidada lausa minu palvete vastuseks. Ah jaa. Rääkimata jäi, et külalise eesmärk oli mind kutsuda Saaremaale Karja kirikusse laulma. Soostusin. Otse loomulikult. Sellest päevast alates oleme Jaaniga sõbrad.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)