Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kõikidesse koolidesse usuõpetus?

25.12.2019 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Rõõmustame Tartu ülikooli usuteaduskonnas koos EELK ja Joel Luhametsaga (vaata 11. detsembri juhtkiri Eesti Kirikus) Pastoraadi avamise üle, mis annab uusi võimalusi inimeste vaimulikuks teenimiseks. Oma juhtkirjas unistab Joel Luhamets suurelt ning kirjutab: „Pastoraadi näol avatud koolituskeskus annab kindluse selleks, et kui aeg peaks taas muutuma ja kõik Eestimaa koolid vajavad lisaks uusi usuõpetajaid, siis saab lühikese ajaga neid suurel hulgal ette valmistada.“
Need, kes on koolielust olnud pisut eemal, ei pruugi taibata selle unistuse grandioossust. Seetõttu lubage mul asetada see visioon tänase olukorra valgusesse.
Eesti seadusandluses on eristatud usuõpetus ja usundiõpetus. Esimene on ühe usu õpetamine religioossetel alustel loodud koolides, teine aga munitsipaal- ja riigikoolides mitmeid usundeid tutvustav aine. Usuõpetuse eelduseks on koolipidaja, õpetaja ja õpilaste jagatud usk. Praegu leiame kristlikes koolides vastava koolipidaja nägu kristlikku usuõpetust, aga põhimõtteliselt oleks võimalik luua ka sikhidel oma kool ning seal anda sikhi usuõpetust.
Unistus usuõpetajatest kõikides Eestimaa koolides võiks siis tähendada seda, et luuakse suur hulk maailmavaatel rajanevaid koole, kuhu lastevanemad oma silmaterad saadavad. Nõnda peaksid tulema erinevad koolid ateistide, luterlaste, õigeusklike, katoliiklaste, Jehoova tunnistajate, maausuliste, islamiusuliste, budistide, hinduistide lastele. Ilmselt peaksid väiksemate uskude esindajad koonduma teatud piirkondadesse või panema oma lapsed koolide juures tegutsevatesse internaatidesse.
Pean tunnistama, et mulle on väga sümpaatsed Eestis tegutsevad kristlikud koolid, kus töötatakse pühendunult ning toetatakse laste terviklikku, mitte pelgalt akadeemilist arengut. Samas arvan, et sama olulised on ka ühtluskoolid, kus koos õpivad ja töötavad erinevalt maailma nägevad inimesed, kus aidatakse kaasa sidusale ja hästi toimivale ühiskonnale, milles tahame elada.
Juhtkirjas väljendatud unistuse täitumiseks oleks vaja aga veel ühte muudatust. Nimelt, erinevalt okupatsioonijärgsest olukorrast ei saa tänapäeval erakõrgkoolid kiiresti usuõpetajaid ette valmistada.
Õpetaja amet on vastutusrikas ja keeruline, see eeldab kutsetunnistust, mis on riigipoolne garantiikiri. Usulise hariduse kontekstis on kutsekoda vastava loa andnud ainult Tartu ülikooli religioonipedagoogika magistriõppe suuna lõpetanutele.
Siin võiks ju unistada, et riik võiks usuõpetajatele anda eristaatuse. Õpetaja kutse oleks sellisel juhul vajalik ainult kõikide muude ainete ja ilmalikus koolis antava usundiõpetuse õpetajatele. Seevastu usuõpetajatele võiks piisata ainult sügavast usust ja vähesest teoloogilisest haridusest, mida saab kiiresti omandada. Äkki usuõpetajale ei olegi vaja pedagoogilisi oskusi ja teadmisi, kui Jumal ise annab oma tarkuse? Või ehk on siiski oluline, et tema oskamatus pedagoogilistes küsimustes ei saaks takistuseks nende laste arengus, kes tema kätte usaldatud on?
Kolmkümmend aastat tagasi unistasid paljud inimesed sellest, et okupatsioonieelne olukord taastub ning Eesti koolides on peagi taas usuõpetus. Pille Valk, kes oleks tänavu saanud 60-aastaseks, esitas aga küsimuse: milline on see õpetus, mida vajaksid 21. sajandi eesti koolid? Ta arvas, et vahepealset aega ei saa teha olematuks, ühiskonnas toimunud muutusi on rumal eirata. Tema eestvedamisel, lugematu arvu kohtumiste ja läbirääkimiste, arendustöö ja katsetamiste tulemusel on nüüd välja töötatud ja ka riiklikult kinnitatud usundiõpetuse ainekava.
Selle teostamiseks on avaldatud eestikeelsed usundiõpetuse õppematerjalid. Seni on veel katmata ainult teine kooliaste ja seegi õpik ilmub järgmisel sügisel. Eestis on koolitatud 30 aasta jooksul pea 300 religiooniõpetuse õpetajat. Tõsi, mitte kõik neist pole jõudnud kooli või sinna pidama jäänud.
Praegu õpetatakse umbes 70 koolis usu- või usundiõpetust. Samas on palju koole, kus ainet ei õpetata. Arengud toimuvad, kuid ehk aeglasemalt, kui soovime. Iga lapsevanem saab anda oma väikese panuse, näidates üles huvi, et ka tema lapse koolis õpetataks ainet, mis aitaks usumaastikul paremini orienteeruda. Unistaks siis ehk nii, et igas koolis võiks olla kas usu- või usundiõpetus ning seal õpetaksid õpetajad, kes on haritud ja kes hoolivad lastest, inspireerivad ja toetavad neid inimeseks olemise põneval teel.
SchihalejevOlga_2017

 

 

 
 
Olga Schihalejev,
Tartu ülikooli religioonipedagoogika dotsent

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)