Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kõik või mitte midagi

23.02.2005 | | Rubriik: Jutlus

Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: «Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.»

Mk 12:41-44

Lesknaise lugu on peetud ohvrimeelsuse ja pühendumise aluseks, mis toimib vaikselt ja märkamatult ilma kärata, kuid ometi annab see essentsi kõigele, mis on seotav isetu loobumisega. Kas on see lesknaine vaeseks jäänud eeskoste puudumise ja ülekohtu tõttu, «kes neelavad leskede hooneid» (Mk 12:40) või lihtsalt niisama, ei tea, kuid oskus ära anda või ihne olla, on omane nii rikkale kui vaesele, vahe on meelsuses, kuidas anda.

Jeesuse sõnad suunavad jüngreid nägema ohverdust annetaja silmadega, vaid üksnes see suudab heita valgust selle suurusele ja olulisusele, et mõista, mis toimub. Palju, mis tehakse, jääb märkamatuks nii kõrvalseisjatele kui ka tegijatele enestele. vaevalt mõtles ka seesama lesknaine, kas see ohver on heaks kiidetud.

Üksnes Jumala enda silmade läbi vaadatuna ilmneb kõige varjatum ja tähtsusetum oma tegelikus suuruses. Olles kutsutud Jumala riigi majapidamise saladuste hoidjaks, õpime mõistma, mis on suur või väike, nähtav ja nähtamatu, eluline või elutu ning tõeline.

Siia vist ongi peidetud osake inimeseks olemise imest, kas oskame näha, millest koosneb sisemine inimene. Üksnes annetustest, mida miljoneid hetki on täitnud loendamatud inimesed läbi sõna, mõtete, tegude, vaikuse, läheduse, usalduse, pühenduse. Palju on sellest nii igapäevane, et ta ongi meie jaoks pea väärtusetu – 2 leptonit vaid, kuid Jumalat armastada ligimest silmas pidamata on võimatu.

Markus ja Luukas toonitavad, kui oluline on see koht ja aeg, mil sündmus toimub. Nimelt on Jeesus viimast korda templis ning otsus sinna enam mitte tagasi tulla on langenud. Olles puhastanud eesõue ja lükanud ümber kaubitsejate lauad ning vastanud kiusavatele küsimustele, suunab Ta tähelepanu kõige lihtsamale ja olulisemale. Enam pole aega jäänud, sest veel samal õhtul ütleb Ta ennastohverdavad sõnad, andes oma ihu ja vere, sest see on kõik, mida üldse anda saab. Pole suuremat armastust, kui keegi annab oma elu sõprade eest, loobudes mitte üksnes jumalikus aust ja kõigeväelisusest, vaid iseendast.

Mõeldes Jeesusele, näeme tihti vaid Tema elu ohverdavat külge: nii nagu lesknaise puhul ei ole 2 leptonit üksnes leptonid, vaid kõik. See ohver polnud heategu või aitamine, vaid inimmeeltele ja -mõistusele ning tunnetele haaramatu sõna KÕIK.

Nii ei saa ka Kristust vastu võtta natuke või palju, vaid üksnes kõiges, seega katab Kristuse ohver kinni kõik ja lunastab kõik, kes Teda on vastu võtnud. Sõna «kõik» peidab endas sõnu: lõpmatu, surematu, igavene, möödumatu, alatine. See ületab inimest, on üksnes ime, mida saab kogeda ja uskuda. Kristus ise ongi need kaks leptonit, mis pudenevad aardekirstu.

See pühapäev kannab kirikus nn silmade – oculi nime. «Issanda silmad on õigete poole ja tema kõrvad nende appihüüdmiste poole» (Ps 34:16). Jumala kõikenägev võime on seotud kõiketeadva ja kõikekuulva võimega, mille tõttu ei jää miski iialgi peidetuks. Kuid kas meis on julgust tõsta silmad Jumala poole, panna oma usaldus Temale ja Teda kõiges näha.

Jumala juures on kõik varjamatu, olgu siis tegu inimese hingeeluga, tema murede või rõõmudega. Oluline side on tõe mõistega, mis tähendab ka varjamatust, tõeselt nähtavat. Jumal näeb inimest läbi, aga kui palju me ise paistame enda ees seistes läbi ning julgeme tunnistada tõde enese kohta? Ema Teresa on mõistnud ehk kõige ehedamalt nii lesknaist kui igaühte meist:

Kui ma olin väsinud, andsid Sa mulle rahu leida;
kui ma kartsin, võtsid Sina minult kogu hirmu;
võõral maal kinkisid sa mulle kodu;
kui ma olin töötu, otsisid Sina mulle tööd;
kui ma olin neeger või hiinlane või valge,
pilgatud ja solvatud, kandsid Sina minu risti;
kui ma olin vana, kinkisid Sa mulle naeratuse,
kui ma olin rahutu, kuulasid Sina mind kannatlikult;
kui ma olin õnnelik, jagasid Sina minu rõõmu.

Olgu meis kõigis oskust näha kõike oma silmadega sama moodi nüüd ja alati!

Arho Tuhkru,
Põltsamaa koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)