Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kõik vajaliku õpetab meile rännak

13.11.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Õppida saab ainult tegevuse kaudu – nii on öeldud. Maailmas on tuhandeid, kes on teel Püha poole, olgu see siis käega katsutav pühamu või väikseim liivatera kõrbes, mis aitab näha kogu loomise imet. Kui on antud vaid silmi nägemiseks! Sest «Jumal lõi maailma nõnda, et silmaga nähtavate asjade kaudu võiksid inimesed aru saada vaimsetest õpetustest ja oma tarkuse imest» (Paulo Coelho).
22. juunil Eestist (palve)rännakut alustanud Raido Rüütel ja Tiit Pruuli koos reisi jooksul vahetuvate kaaslastega on üheks vaheetapiks jõudnud taas Eestisse. Tänases lehes räägib Tallinna Toomkoguduse juhatuse esimehena teele saadetud Raido Rüütel maailmarännul kogetust.
Vaatamata sellele, et Postimehes on kahel korral Kanal 2 esmaspäeviti eetris olevat maailmarändurite saadet halvaks koduvideoks nimetatud, on nii saatel kui ka rollingute koduleheküljel www.rollingestonians.ee reisi jälgimas ja kaasa elamas reisimeeste fännklubi. Kirjades jagatakse nõuandeid ühe või teise paiga läbimiseks, on tunda siirast kaasaelamist ja küsimisi-kostmisigi.
Nii on ühes kirjas keegi Sven kurtnud, et nemad oma väikese seltskonnaga reisil olles ööbimispaika otsides vahel tülitsesid ja küsibki, kuidas pikal reisil üldist head toonust hoida.
Maailmaränduri kogemusega Tiit Pruuli vastab, et masinatest saadakse tõenäoliselt ikka jagu, huvitavat marsruuti osatakse ka koostada, aga inimestega koos elada on peenike kunst. Tema soovitus on mõista lihtsaid (matka)tõdesid: «Siin ei ole soliste, on meeskond; austa ja toeta oma kaaslast; mõista inimeste privaatsusvajadust; virisema hakka siis, kui käes on viimane häda.»
Rännumeeste marsruut on tõesti viimseni läbi mõeldud ja suurepäraselt ette valmistatud. Sellele annavad kinnitust igalt maalt üles leitud ajaloolis-kultuuriloolise väärtusega paigad, enda juurde tõmmatud erinevais maailma paigas elavad üksikud eestlased või näiteks ühe külastatud maa, Türgi kohta läbi loetud kirjanduse nimestiku avalikustamine. Selles nimekirjas oli 18 teost.
Türgi läbimine andis meile teavet vähemalt kolmest eestlasest: kõigepealt Eesti ajutine asjur Türgis Heikki Koort, kes resideerib Ankaras, kohaliku Mercedese teenindusjaama omaniku eestlannast abikaasa, kes kodumaalt lahkus 4aastase lapsena, ja Karsi linna lähedal kunagises eestlaste külas elav Olga Albuk oma kahe poja ja pojatütrega.
«See, mida te teete, on super,» kirjutab Tõnis Milling külalisteraamatusse. «Olen ise paljudes teie läbitud kohtades ja tulevastes kohtades käinud ja tahaks öelda, et olete väga hea marsruudi teinud. Minulegi oli Süüria Palmyra koht, kus istusin suurte tohutute ehitiste vahel ja lihtsalt olin.
Reisi jooksul vahetuv meeskond toob vaheldust ja elevust, uusi ideid ja kogemusi, aga seab suurema koormuse põhimeestele, on Tiit Pruuli tunnistanud logiraamatus. «Vahetusmees tuleb sõitma kaheks-kolmeks nädalaks. Ta tahab sellest ajast mõistagi välja võtta maksimumi, elada oma reisiosa nii intensiivselt, kui vähegi võimalik. Mehed, kes loksuvad aga neljandat kuud, on mõnikord rohkem väsinud, mõned asjad on neil juba korduvalt nähtud ja läbi elatud. Aga püüame Raidoga üldisele tempole ikka vastu pidada.»
Enne Eestisse põikamist on reisimeestel läbitud üle paarikümne maa ja enam kui 40 000 kilomeetrit. Igast riigist on teele lähetatud ka postkaarte Eesti Postimuuseumile ja pühadest paikadest peapiiskop Jaan Kiivitile. Türgist läks peapiiskopile teele kaart: «Oleme täna, 14. augustil enne neitsi Maarja surmapäeva Efesoses. Siin viibis Maarja oma viimseil eluaastail. Siin on ilus ja rahulik, aga mõtetega ikka kodus. Heade soovidega Tiit Pruuli, Raido Rüütel». Teine on postitatud Jordanis 8. septembril. Kaardi tagaküljel on read: «Tervitused mäelt, kus Mooses sai ilmutuse Tõotatud Maast. Rolling Estonians meeskond».
Kahe päeva pärast peaksid rännumehed istuma taas oma autode rooli Kanadas ja jätkama teekonda, mis nad 2004. aasta 1. jaanuariks taas koju toob.
Sirje Semm,
peatoimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)